Vandeadvokaat teeb selgeks: kuidas reguleeritakse vanema ja lapse suhtlusõigust ja kuidas kokkulepitud suhtluskorda muuta

 (18)

Vandeadvokaat teeb selgeks: kuidas reguleeritakse vanema ja lapse suhtlusõigust ja kuidas kokkulepitud suhtluskorda muuta
Photo by Priscilla Du Preez on Unsplash

Vanema õigus suhelda oma lapsega ja lapse õigus suhelda oma vanemaga, on üks kesksemaid õigusi vanema ja lapse suhtes. Omavaheline suhtlemine ja koos olemine on vajalikud selleks, et lapse ja vanema vahel tekiksid ning säiliksid isiklikud ja emotsionaalsed suhted. Ilma suhtlemiseta vanema ja lapse suhe faktiliselt kaob. Lapsel ei teki ega säili lähedussuhet ja isiklikke suhteid vanemaga, kellega ta ei saa koos aega veeta ja ühiseid tegevusi ette võtta, kirjutab advokaadibüroo Lillo & Lõhmus vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein ajakirjas Märka Last.

Perekonnaseaduses on suhtlusõigus reguleeritud §-s 143. Perekonnaseaduse § 143 lõike 1 kohaselt on lapsel ja vanemal vastastikune õigus teineteisega isiklikult suhelda. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Tulenevalt perekonnaseadusest ei ole vanemal seega mitte üksnes õigus lapsega suhelda, vaid ka kohustus seda teha. Lapsel seevastu on õigus vanemaga suhelda. Kohustust vanemaga suhelda lapsel ei ole.

Erilise tähtsuse omandab suhtlusõigus vanemate lahuselu korral ja olukorras, kus lapsega koos elav vanem ei soovi, et lahuselav vanem lapse elus osaleks. Kuigi vanemal on kohustus lähtuda lapse huvidest, võib lapse huvi vanemate vahelise konflikti tõttu tahaplaanile jääda. Vanematel on sageli keeruline mõista, et nende omavahelise suhte lõppemine ei lõpeta lapse suhet teise vanemaga. See, et vanem ise ei soovi teise vanemaga suhelda, ei tähenda seda, et ka lapse huvides oleks teise vanemaga mitte suhelda.

Seotud lood:

Lapsega koos elavate vanemate seas esineb arusaamist, et kui laps elab minu juures, siis olen mina see, kes otsustab kas ja millal laps teise vanemaga suhtleb. Samuti arvatakse, et ainuhooldusõiguse saamine annab võimaluse lapse suhtlemine teise vanemaga keelata. Kui vanematel on ühine hooldusõigus, siis on nende õigused ja kohustused võrdsed. Lapsega kooselamine ei anna vanemale õigust otsustada ainuisikuliselt teise vanema lapse elus osalemise üle. Lapse ja vanema suhtlusõigus ei lõpe ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmisega.

Loe veel

Lahuselavate vanemate hulgas on seevastu lähenemist, mille kohaselt peab laps vanemate õiguse ja võrdsuse põhimõttest tulenevalt veetma nende juures 50 % ajast. Vanemate võrdsed õigused ei tähenda seda, et laps peab mõlema vanema juures 50 % ajast veetma. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vanemate õiguste võrdsuse põhimõtet piirab lapse huvi põhimõte, mistõttu ei pea vanema ja lapse suhtlemiskorda kindlaks määrates tagama vanematele võrdset õigust lapsega suhelda.[1]

Vanemate lahuselu korral peaksid vanemad lahuselava vanema ja lapse suhtlemise tingimustes omavahel kokku leppima. Seejuures peavad vanemad lähtuma eelkõige oma lapse heaolust ja huvidest. Lapse jaoks on parim, kui vanemad suudavad lapse ja lahuselava vanema suhtlemise tingimustes üksmeelele jõuda ning teevad lapsesse puutuvates küsimustes omavahel koostööd. Suhtluskorra kokkuleppe sõlmimisel on vanematel võimalik teha koostööd lastekaitsetöötajatega. Lastekaitsetöötaja nõustab vanemaid ja aitab neid kokkuleppele jõuda ning saavutatud kokkulepet vormistada.

Perekonnaseaduse § 143 lõike 2 kohaselt peab vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Lapse suhet teise vanemaga kahjustab lapse ja teise vanema kokkusaamiste takistamine. Lapse ja teise vanema suhte kahjustamisena on käsitletav ka lapse mõjutamine teise vanemaga suhtlemisest loobumise eesmärgil. See võib toimuda näiteks teise vanema halvustamise, lapses kooselava vanema vastu kahju- või suhtesüütunde tekitamise teel.

Lapse ja lahuselava vanema suhtlemise takistamine rikub nii lapse kui lahuselava vanema õigusi ja huve. Lapse huvides tegutsev vanem väärtustab lapse suhet teise vanemaga ja toetab lapse suhtlemist teise vanemaga. Lapse heaolu on paremini tagatud kui ka pärast vanemate kooselu lõppemist on tal kaks teda armastavat vanemat, kellega tal on lähedased suhted.

Lapse ja teise vanema suhtlemise takistamise tagajärjeks võib olla suhtlemist takistava vanema isikuhooldusõiguse piiramine (perekonnaseaduse § 134 lg 3). Näiteks võib kohus määrata, et lapsega kooselaval vanemal ei ole õigust otsustada lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavaid küsimusi ning vastavaid otsuseid teeb vanema asemel kohtu poolt määratud isik (erieestkostja).

Suhtluskorra kindlaksmääramine kohtus

Kahjuks tuleb ette, et vanemate hoiakud ja arusaamised on sedavõrd erinevad, et nad ei suuda lapse ja lahuselava suhtluskorras kokku leppida. Sellisel juhul määrab suhtluskorra tingimused kindlaks kohus. Kui üks vanem ei saa lapsega suhelda ning vanemad ei suuda suhtluskorras kokku leppida, on üldjuhul lapse huvides suhtluskorra kindlaksmääramine kohtu poolt. Suhtlusõiguse teostamise võimatuse korral ei ole suhtluskorra kindlaksmääramine vajalik mitte üksnes lahuselava vanema õiguste tagamiseks, vaid lapse õiguste ja huvide kaitsmiseks.

Avalduse suhtlusekorra kindlaks määramiseks saab esitada lahuselav vanem, kes ei saa lapsega suhelda või ei saa piisavalt suhelda. Samas võib avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks esitada ka lapsega kooselav vanem, kelle arvates ei teosta lahuselav vanem suhtlusõigust lapse huve arvestaval viisil (näiteks ei pea lahuselav vanem omavahelistest kokkulepetest kinni või nõuab lapse viibimist enda juures liigsel määral). Avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleb esitada lapse elukohajärgsele maakohtule. Avalduses tuleks muuhulgas ära näidata, millise suhtluskorra määramist vanem soovib.

Lapsega suhtlemist puudutavas vaidluses on kohtul õigus määrata lapse ja lahuselava vanema suhtluskord menetluse ajaks. Selleks, et lapse ja vanema suhtlusõigus oleks juba menetluse ajal tagatud tuleb koos avaldusega suhtluskorra kindlaksmääramiseks esitada kohtule esialgse õiguskaitse taotlus suhtluskorra kindlaksmääramiseks menetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse korras suhtluskorra määramine menetluse ajal on vajalik selleks, et lapse ja lahuselava vanema suhtlemine oleks reguleeritud ajal, mil nö põhivaidlust alles lahendatakse. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus kuulub täitmisele selle tegemisest alates. Vanematel on küll õigus seda vaidlustada, kuid vaidlustamine ei peata esialgse õiguskaitse määruse kehtivust.

Suhtluskorra tingimused

Lapse ja vanema suhtluskorra kehtestamisel määrab kohus lapse ja vanema kokkusaamiste viisi, koha, sageduse, kestvuse ja lapse üleandmise korra. Suhtluskord peab olema selge ja täidetav. Mida suuremad on vanematevahelised erimeelsused, seda täpsem peaks olema suhtluskord.[2]

Universaalseid suhtluskorra tingimusi, mis sobiksid igale lapsele ja vanemale, ei eksisteeri. Iga juhtum on eriline, mistõttu tuleb kohtul iga konkreetse suhtluskorra määramisel arvestada selle asjaoludega. Kohtupraktikas on siiski väljakujunenud teatud põhimõtted, mida suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb arvestada.

Suhtluskorra tingimuste määratlemisel on oluline on lapse vanus, lapse suhted vanematega, vanemate elukohtade kaugus teineteisest, vanemate töögraafik, lapse päevakava, lapse hõivatus õppe- ja huvitegevusega jne. Suhtluskord peab lähtuma lapse huvist ega või olla last ebamõistlikult koormav.

Tavaliselt lähtutakse suhtluskorra määramisel põhimõttest, et mõlemal vanemal peaks olema võimalik veeta lapsega nädalavahetusi, koolivaheaegu ja puhkusi. Kui vanemad elavad lähestikku, siis on lapsel võimalik veeta lahuselava vanemaga ka argipäevi.

Lapsest lahus elaval vanemal peab üldjuhul olema võimalus kohtuda lapsega omaette, väljaspool teise vanema kodu, oma tavapärases elukeskkonnas, sh välisriigis.[3] Üksnes juhul, kui selline suhtlus kahjustaks last, saab kohus määrata kindla koha, kus lapse ja lahuselava vanema kokkusaamised toimuvad või määrata, et kokkusaamised toimuvad lapsele sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Näiteks siis, kui tegemist on imiku või väikelapsega, kelle huvides ei ole kooselavast vanemat pikemalt eemal viibida, võib näha ette, et lapse teatud vanuseni kohtub lahuselav vanem lapsega tema kodus.

Lapse kohanemisvajaduse olemasolul võib määrata astmelise suhtluskorra. Kohus võib suhtluskorda määrates näha ette üleminekuaja, mis eelneb nö tavapärasele suhtluskorrale. Üleminekuaja suhtluskorras nähakse ette suhtlemine väiksemas mahus kui nö tavapärases suhtluskorras. See aitab lapsel lahuselava vanema juures viibimisega tasapisi harjuda ja kohaneda. Sellises üleminekuajas võivad kokku leppida ka vanemad ise.

Üleminekuaega võib olla vajalik näiteks siis, kui tegemist on väga väikese lapsega, kelle huvides ei ole kuni teatud ea saabumiseni jääda teise vanema juurde pikemateks perioodideks. Samuti on üleminekuaja kasutamine põhjendatud olukorras, kus laps ja lahuselav vanem ei ole varasemalt üldse suhelnud, nende suhtluses on olnud pikem paus või on suhtlus olnud väga vähene. Üleminekuaja suhtluskorras nähakse ette suhtluse järk-järguline suurenemine kuni jõutakse nö tavapärase suhtluskorrani. Näiteks võib ette näha, et teatud perioodil toimuvad lapse ja lahuselava vanema kokkusaamised üksnes päevasel ajal, sellele järgneb periood, kus laps jääb lahuselava vanema juurde kaheks päevaks koos ööbimisega ning seejärel hakatakse täitma tavapärast suhtluskorda, mis näeb ette lapse viibimise lahuselava vanema juures ka pikemate perioodidena.

Suhtluskorra muutmine

Kohtu poolt määratud suhtluskorda peavad täitma ja selle tingimusi järgima mõlemad vanemad. Eelduslikult arvestab kohtu poolt määratud suhtluskord lapse huve ja muid olulisi asjaolusid parimal viisil ning sisaldab kõigi asjaosaliste jaoks sobivaimat suhtlusõiguse regulatsiooni.

Kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorra olemasolu ei tähenda aga seda, et selline suhtluskord peaks kuni lapse täisealiseks saamiseni muutumatuna kehtima. Aja möödumisel võivad asjaolud, millest suhtluskorra tingimuste määramisel lähtuti, oluliselt muutuda. Asjaolude muutumisel ei pruugi kehtiv suhtluskord olla enam lapse huvidega kooskõlas. Samuti võib teatud asjaolude muutumine, näiteks lahuselava vanema või lapse elukoha muutus, tuua kaasa suhtluskorra täieliku või osalise täitmise võimatuse.

Suhtluskorda mõjutavate asjaolude muutumisel peaksid vanemad püüdma leppida suhtluskorra muutmises ise kokku. Kokkuleppe mittesaavutamisel võib nii lapsega kooselav vanem kui lahuselav vanem nõuda kohtult kehtiva suhtluskorra muutmist esitades vastava avalduse kohtule. Suhtluskorra muutmise avaldust läbivaatav kohus hindab ja otsustab, kas kehtiv suhtlemise kord vastab lapse huvidele.[4] Vajadusel kehtestab kohus uue suhtluskorra.

[1] RKO 3-2-1-13-07

[2] RKTKo 3-2-1-83-11

[3] RKTKo 3-2-1-113-14

[4] RKTKo 3-2-1-4-13

Vaata lisaks ajakirjast Märka Last!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare