"Vanemad pole mulle elus midagi andnud, nii et hooldagu end nüüd ise!"
Viimasel ajal on meedias tihti räägitud teemal, et vanurite hooldamine või hooldekodusse panemine on kallis ning kõik pered seda endale lubada ei saa. Ka meie peres hakkab see teema vaikselt üles kerkima ning mulle tundub, et vanemad peavad seda iseenesest mõistetavaks, et lapsed oraniseerivad neile väärika ja mugava suremise. Ent nad näivad nagu unustavat, et lapsevanema elupäevade lõpust hoolimine laste viis näidata – olen tänulik kõige eest ,mis sa minu heaks oled teinud! Sa oled olnud hea lapsevanem!
Aga kui ei ole, mille eest tänada? Ütlen ausalt, et minul väga ei ole. Olen otsustanud, et kui vanemad jäävad mõne aasta pärast hädiseks ning asuvad aktiivsemalt surema, ei kavatse ma seda eriti hinge võtta. Veel vähem hakkan ma huvi tundma selle vastu, kust nad enda hooldamiseks raha saavad.
Nii ütlesin ka oma onule — ema vennale. Too ajas silmad punni ja küsis: „MIKS? Ma tean, et te pole kuigi lähedasedaga nad on ju sinu vanemad ikkagi. See on loomulik, et lapsed oma vanemate eest hoolitsevad.“ Jah, on küll, tõdesin, kuid kas ikka igas olukorras? Ja kas peaks seda ikka nii iseenesestmõistetavalt võtma? Leian, et mitte. Miks?
Kui vennaga lapsed olime, tülitsesid me vanemad alatasa. Paar aastat oli isa töötu ja lihtsalt jõi kusagil. Vahel ei olnud päevade kaupa kodus ning kui tuli, siis tülitsesid emaga öö läbi. Koolis oli nii raske käia, ent läksime alati, sest seal sai vähemalt süüa.
Gümnaasiumi ajal käisime vennaga suviti tööl ning ka isa sai ehituse peale tööd ning pere laenud makstud. Kuigi isa vahel ikka jõi, tülitsesid nad emaga vähe ning leidsid isegi aega kodus remonti teha. Peaaegu hakkasin lootma, et lõpuks (kuigi täiskasvanuna) on ka minul täiesti tavaline toimiv perekond.
Eriti õnnelik olin siis, kui sain Tartu Ülikooli õigusteaduskonda sisse. Kuna olin koolis küll tubli õpilane ent mitte hiilgavaim pea, tuli see isegi mulle endale kerge üllatusena. Kui seda uudist vanematele teatasin, jäid nad vaikseks ja kobisid oma tuppa midagi rääkima. Arvasin, et nad lihtsalt ei osanud reageerida. Paari päeva pärast teatasid nad, et soovivad minuga rääkida.
See, mis neil öelda oli, üllatas mind väga. Vanemad teatasid, et minu ülikooli pääsemine on tore lugu küll, ent kas ma olen ikka läbi mõelnud, et kuidas ma selle kõik kinni maksan. Olgu öeldud, et pääsesin tasuta õppesse. Seega ei saanud ma päris hästi aru, et millest nad räägivad. Vanemad aga teatasid, et kuna olen 18 aastat vana ning täiskasvanu, siis ei kavatse nad mulle enam sentigi raha anda. Isegi mitte ühika üüriks ega toiduks. Nemad olevat arvestanud, et ma lähen kas sinna restorani tööle, kus suviti käisin või kuhu iganes ning nende kohustused minu ees on lõppenud.
Ma ei olnud eeldanud, et nad mu elu kinni maksavad, ent ei arvanud ka, et nad kasvõi toidurahaga ei toeta. Eriti veel olukorras, kus meil otsest rahanappust enam ei olnud. Mõtlesin paar päeva järele, otustasin võtta õppelaenu ja läksin kooli kõrvalt tööle. Kohutavalt raske oli. Mida aasta edasi, seda raskemaks läks. Kooli lõpetamiseks kulus aasta rohkem kui teistel, ent lõpetatud ma ta sain.
Pärast kooli lõppu läksin täiskohaga tööle. Palk oli hea, ent laenud oli vaja tagasi maksta. Vanematega suhtlesin harva, käisin külas umbes korra kuus. Meie suhted olid pealiskaudsed ja jahedad.
Suhteid meestega mul eriti ei olnud, sest mul polnud lihtsalt aega. Õnneks läks kuidagi nii, et ühe töökaaslasega hakkasime rohkem läbi käima ning lõpuks said meist elukaaslased. Ehk liitis meid see, et tema taust oli sarnane — ta töötas selleks, et maksta õppimise tarvis võetud laene. Tema põhjus oli muidugi see, et teda kasvatas üksikema, kellele ei jätkunud raha endalegi.
Kui see „suur töötamine“ läbi sai, siis otsustasime elu vabamalt võtta. Vähendasime töökoormust, käisime palju reisimas ja veetsime aega sõpradega.
Ühel reisil olles palus ta mu endale naiseks. Olin õnnelik ja loomulikult vastasin JAH! Pärast Eestisse naasmist läksime koos ka mu vanematele uudist teatama. Ka sel korral reageerisid nad imelikult, jäid vaikseks ning hiljem läksid midagi oma tuppa rääkima. Nüüd juba teadasin, et mu vanematelt tuleb mingi uus „teade“.
Paar päeva hiljem saingi emalt kõne, et nemad tahtvat rääkida. Kui vanematekoju läksin, istusid nad isaga mõlemad elutoa diivanil, tõsine nägu ees ning teatasid kui ühest suust, et nemad mu abielu heaks ei kiida. „Esiteks, ise töötad juristina, ei ole veel advokatuurigi läinud, aga juba abiellud! Teiseks, mis lontu see on, kellega sa abiellud? Lihtsalt kah mingi jurist pangas. Meie oleme oma tütre kasvatanud parema mehe jaoks!,“ teatas isa.
Peas keerles tuhat küsimust. Mis advokatuur, ma ei ole kunagi sinna minna tahtnudki? Mis parema mehe jaoks? Ja mis hetkest on nemad mind KASVATANUD? Tegin ise tööd ja nägin vaeva! Neid ei olnud viimased kaheksa aastat mu elus eksisteerinudki. See oli vist esimene kord elus kui ma nende peale häält tõstsin. Ütlesingi nii nagu olin mõelnud — mu lapsepõlv oli täis nende tülisid, hariduse ja töökoha sain ise ning neil ei ole õigust mulle dikteerida kellega abiellun. Ema hakkas paaniliselt nutma ja ütles, et katsugu ma ise lapsevanem olla ja tulgu siis teda hindama, ja olgu ma siis pealegi nii ülbe (!!!) kui ma tahan, nemad sellisesse pulma ei tule mis nende heakskiitu ei ole saanud.
Ja ei tulnudki. Mu elukaaslane oli kohutavalt häiritud. Pean möönma, et mina tunduvalt vähem. Mulle oli tähtis see, et mu tulevane abikaasa kohal oleks. Kuna vanematest olin juba ammu võõrdunud, siis ei osanud ma neid otseselt ka igatseda.
Vanematega hakkasime uuesti suhtlema siis, kui sündis mu esimene laps. Nad käisid teda vaatamas, mehest vaatasid läbi justkui tühjast kohast. Pärast teise lapse sündi, suvatsesid teda lõpuks kõnetada.
Nüüdseks käivad lapsed lasteaias ning suhted vanematega on enamvähem sellised nagu ülikooli ajal — käime külas ent rohkem viisakusest. Räägime ilmast, poliitikast. Kuniks mõni nädal tagasi helistas ema. Ütles, et isal on selg haige ning ta on kuu aega haiguslehel ja raha on vaja. Mulle helistavat ta selleks, et vennal ju on neli last ning tal kuluvat raha enda pere peale. Vastasin, et selge-selge, küsin mehelt kas saame teile pisut laenata. Ema läks täiesti endast välja: „Mismõttes LAENATA! Me oleme su vanemad! Me kasvatasime su üles. Sa pead olema valmis selleks, et me jääme vanemaks ja vajame toetamist!“ Ütlesin, et ma kavatsen kõiki toetada nii nagu mind on toetatud. Kui mina pidin võtma raskel hetkel laenu, võtku ka nemad. Ema solvus ja pani toru hargile. Hiljem selgus, et oli vennalt saanud.
Kokkuvõttes, see võib küll kõlada kui karistusaktsioon vanematele (ja ehk see nii ongi) ent nii nagu nemad ei hoolinud sellest, kuidas möödub mu lapsepõlv või omandan hariduse, ei kavatse ma hoolida nende vananemisest. Miks näib kehtivat eeldus, et lapsed peavad seda tingimusteta tegema? Kui vajavad hooldamist, organiseerigu ise!
