Vanemlik hoolitsus järelmaksu eest?
Mulle meeldib kõige rohkem arvamus, et laps on meie elus külaline. Ükski inimene pole kellegi teise omand, ka laps on omaette inimene.
Usun siiralt, et kui lapsevanemad on oma last soojuse, armastuse ja mõistlike piiridega ümbritsenud, ei teki tulevikus küsimustki, kas laps oma vanemaid ka vanas eas aitab ja neist hoolib või ei. Kui lapse ja vanema suhted on sassis, siis vaataksin mina kõigepealt ikka lapsevanema otsa.
Mind häirib väga, kui keegi räägib lapsest kui pensionisambast. Samamoodi ei saa ma aru vanematest, kes hirmutavad lapsi sõnadega: "Seni kuni su jalad minu laua all on, teed nii nagu mina ütlen." Autoriteet ja austus tuleb välja teenida, seda ei saa peale suruda. Muidugi peab lapsele seadma piirid ja andma talle eakohaseid kohutusi ja õpetama vastutust. Lapsed tunnetavad lõpuks siiski ära, kas käitute õiglaselt või mitte, kas hoolite temast või ei. Sellest lähtuvalt kujunevad ka teievahelised suhted.
Lapse ja lapsevanema suhe ei saa olla ärisuhe "mina sulle, sina mulle". Kurvastama paneb, et mõned lapsevanemad elavad oma laste peale välja kogu oma kibestumise, elus pettumise või kes teab veel mis mured. Tõepoolest - igaüks lihstalt ei sobigi lapsevanemaks.
Kindel on see, et kui lapsevanem pidevalt rõhutab, et laps on tema tänuvõlglane, siis ei saa see laps kunagi õnnelik olla. Süütundele rõhumine jätab inimesele sügava jälje ja sellest on raske vabaneda, isegi kui tahaks. Pealegi kandub see süütunne üle inimese elu teistele aspektidele.
Tean juhtumit, kus laps peab maksma vanavanemale pensionilisa selle eest, et vanaema teda hoidis, kui ta oli väikelaps. Nii et hoolitsus järelmaksuga?
Seaduste järgi on lapsel kohustused oma vanemate ees. Sealjuures ei huvituta eriti sellest, kas vanemad oma kohustused täitnud on. Seda, et lapsevanematel vanemlikud õigused ära võetakse, juhtub ikkagi äärmuslikel juhtudel. Küllalt on peresid, kus pealtnäha on kõik korras, samas on lapsed elanud vanemate terrori või täieliku hoolimatuse all. Miks peab siis laps lõpuks hoolitsema vanema eest, kes temast sugugi hoolinud pole?
Laps on alati kaitsetum pool, pealegi pole vist palju eeldada, et lapsevanem peaks olema targem ja kogenum. Tema ülesanne on tasakaalustada, juhendada, vajadusel keelata. Laps kiindub vanematesse sünnist saadik ja tema loomulik soov on neid armastada. Kahjuks ei tunne kõik vanemad lapse sündides sama. On kombeks öelda, et iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat, kuid reaalsuses pole see kahjuks alati tõde.
Loomulikult ei taha ma öelda, et vanemad peaks lapsi kätel kandma ja laskma neil teha, mis nad tahavad. See, et sa oma last armastad, ei tähenda, et ta peaks sinust varasest east saadik teerullina üle sõitma. Head inimsuhted ongi peen kunst. See nõuab süvenemist, hoolimist, aega.
Mulle on alatiseks meelde jäänud üks lugejakiri vanast ajakirjast "Nõukogude Naine", kus lugeja oli noor naine (ainus laps), tema vanemad aga vanad. Ema ja isa ei tahtnud, et ta kodust ära koliks, sest siis pole neil kedagi, kes nende eest hoolitseks. Nii kirjutaski see õnnetu naine, kuidas tal pole ei oma peret ega kallimat (minu mäletamist mööda oli ta ligi 30 aastane). Vanemaid maha jätta ta ei tahtnud. See on ehe näide, kuidas vanemad rõhuvad lapse süütundele. Mulle jääb mõistmatuks, kas need vanemad tõesti ei mõtle sellele, mis nende lapse elust lõpuks niimoodi saab.
Tänuga on lood üldse nii, et kõige jubedam on see, kui tänu eeldatakse ja see on justkui pealesunnitud. Ma lihtsalt ei suuda mõista, milleks on vaja inimesele tänulikkust, mille ta oma lapsele või kellelegi teisele peale on sundinud. Mis head tunnet see tänulikkus siis enam annab? See on ju väljapressimine!
Kui oled lapse nii kasvatanud, et see tänu väärt on, siis küllap lapsed ongi sulle ühel päeval siiralt tänulikud. Küllap nad ükspäev siis mõistavad (sest teismelisena nad võib-olla tõesti ei hinda sinu kasvatust) sinu hoolitsust ja vaeva. Kui nad ei ole südamest tänulikud, siis tasuks mõelda, miks. Ja olla enda vastu aus.
Mina olen oma vanematele siiralt tänulik nende hoole ja vaeva eest. Esimest korda sain sellest tõsiselt aru siis, kui läksin ülikooli ja kolisin teise linna. Kui siis isa ja ema pühapäeva õhtul mulle söögid kaasa pakkisid ja uksel ära saatsid, sain ma aru, mida tähendab vanemate hool ja õnneks taipasin neile seda ka öelda. Hea tunne on olla tänulik, mitte tänuvõlglane.
