Olen ligi neli kuud olnud lapsega kodus. Vahetan mähkmeid, käin käruga jalutamas ja valdan nippe, kuidas nutvat imikut rahustada. Ühesõnaga teen kõike. Ja mul on sellest kõigest nii kõrini.

Otsus, et just mina jään pisitütrega koju, tuli tegelikult loogiliselt. Olin aastaid töötanud vastutaval kohal ja tööpäevad venisid tavaliselt õhtul üheksani välja. Ma olin õnnelik, kui sain kas või kord aastas võtta pikema puhkuse, et oma naisega kuskile puhkama sõita. Isegi siis võpatasin, kui telefon helisema hakkas. Kartsin, et kindlasti on midagi tööl valesti.

Vahetaks tööelu pereelu vastu

Kui naine eelmisel aastal teatas, et jäi rasedaks, siis olin väga rõõmus. Sugulased olid samuti rõõmsad, sõbrad soovisid õnne. Rasedus kulges hästi ja saime peagi teada, et sünnib tütar. Oli vist kuskil kuues kuu, kui naine pakkus välja, et alguses on tema lapsega kodus ja siis jääksin mina. Mul on päris suur palk, saaksin lihtsalt lapsega tegeleda, samas vanemahüvitisena tuleks korralik summa. Naine oli vahetult enne rasedust läinud uude kohta tööle ja oli seal väga õnnelik. Ta töötab turundusalal, varem oli ta olnud sekretär ja tundis, et see hoiab teda paigal.

Alguses tundus mõte mul jabur. Muidugi olen lugenud selle kohta, et aasta-aastalt on aina rohkem isasid, kes otsustavad ise lapsega koju jääda. Isegi meie tutvusringkonnas on üks paar, kus teise lapse puhul jäi mees koju. Nad pole nii head tuttavad, et saanuks hakata üksikasjalikult uurima, kuidas see töötas, aga tundus, et töötas.

Rääkisin mõttest oma vanematele, kes arvasid, et see pole ikka õige. Eks nad ole ka juba pensionärid ja harjunud teistsuguse elukorraldusega. Isa hakkas rääkima, et õige mees käib tööl ja naine on kodus. Saan sellest aru, et kunagi oli see õige, aga nüüd on teisiti. Tõesti, olen ju aastaid elanud peamiselt töö nimel ja perele pühendunud liiga vähe. Ütlesin naisele, et proovime. Saaksin viimaks aja maha võtta, ilmselt ka rohkem lugeda, trenni teha. Õpiksin ka paremini süüa tegema, seni piirdusid mu oskused makaronide keetmise ja küpsisetordiga.

Minust sai professionaalne lapsehoidja

Ja siis sündiski Gerly. Seadus ütleb, et isal on õigus vanemahüvitisele, kui laps on saanud 70 päeva vanuseks. Naine oli kolm kuud lapsega kodus ära ja siis tuli minu kord. Naine läks tagasi tööle, mina jäin lapsega koju. See tundus väga imelik, kui mina olin see, kes hommikul tema ära saatis ja siis lapsega tegelema hakkas.

Mähkmete vahetamine tundus vastik, kuid harjusin. Alguses olin paanikas, et teen lapse katki, kuidas ma teda kussutan ja magama panen, kindlasti läheb midagi valesti. Loomulikult harjusin ja olin varsti professionaal lapsehoidmises. Kui Gerly magas, sain palju lugeda. Võtsin ette Skandinaavia krimkad. Lugesin pea iga päev raamatu.

Kuu möödus, peagi teine. Naine oli rõõmus ja rääkis õhtuti, kui hästi tal tööl läheb. Iga kuu sai preemiat ning talle usaldati aina paremaid projekte. Ta kirjutas isegi ühte ajakirja turundusteemal artikli. Mina tegelesin lapsega, lugesin, õhtuti käisin jooksmas. Enne oli mul õllekõhuke, kuid nüüd olen päris kobe poiss. See viimane iseloomustus pärineb ühelt kunagiselt kallimalt, kes nägi mind vanalinnas käru lükkamas.

Mul on kõrini!

Võib jääda mulje, et kõik on täiuslik, aga tegelikult on mul nii igav, et see on lausa masendav. Olen kaotanud kontakti valdava osa sõpradega. Kui varem rääkisime jalkast ja tõsi, tööst, siis nüüd pole ühist enam midagi. Õhtuti käin jooksmas ära, siis olen juba nii väsinud, et vajun peagi magama. Ja keset ööd on vaja ikka lapsega tegeleda. Siis oleme naisega mõlemad ametis. Ma igatsen ka tööd, see hoidis mind energilisena ja tundsin, et teen midagi kasulikku ära. Nüüd olen täiskohaga isa, mis on muidugi ka tore, aga ma olen vaimselt omadega läbi. Päeva parim osa ongi see, kui käin Pirital jooksmas. Kuulan muusikat ja lülitan end välja. Mu naisel on praegu aktiivne elu ja mul on tema üle väga hea meel, aga ma olen kokku jooksnud. Kõik päevad on ühesugused ja midagi ju ei muutu ka. Neli kuud, neli kuud. Ma korrutan seda pidevalt, see tähendab, et väga pikk aeg on veel ees. Kardan, et ma ühel hetkel lihtsalt ei suuda ja palun naisel teatepulga üle võtta. Tean, et see mõte talle ei meeldi, aga kardan, et muidu võib kogu see isaduspuhkus hakata ka meie suhtele halvasti mõjuma.