Tundub, et pereteemad on nii aktuaalseks siin läinud, et viskan omalt poolt ka leili juurde ning kurdan oma elu üle, mille peale kõik ütlevad, et ole ometi mees... ja kannata ära.

No ei jõua, tulen töölt ja olen juba ette väsinud. Naljakas või siis õigemini kurb on see, et mitte töö ei väsita mind, vaid pereelu väsitab. Kaks last pluss hüperaktiivne naine, kes iga kui viimse vaba momendi täis planeerib - näiteks igasuguste sõbrannadega-sõpradega kohtumised, kus mina pean ka kaasas olema, kuna vastasel korral ma hiilivat kõrvale. Iga nädalavahetus on mingi lapse sõbra sünnipäev. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks neid tänapäeval nii palju korraldatakse ja veel nii uhkeid ning miks siis peavad kõik vanemad seal passima. Mõned osavamad suudavad ära nihverdada, aga mul ei tule see oma naisega kõne allagi. Koheselt olen kurjategija.

Kui sünnipäevi pole, siis pole hullu, igal nädalavahetusel toimub kusagil Eestimaal midagi. Mingid päevad, laadad, folgid. Kui ongi mõni nädalalõpp tühi, siis kinost ikka saab abi. Ma ei suuda oma naisega sellest rääkida, sest tal läheb see täiesti ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Vahel muutub ta üliemotsionaalseks - hakkab küsima, kas ta pole minu jaoks oluline ja väidab, et ma ei armasta teda.

Ma ei taha enam koju minnagi, naisega rääkimist väldin, lapsi olen ka hakanud vältima, kuna neile meeldib selline üliaktiivne ema. Voodielu laguneb samuti koost, kuna ma ei soovi enam läheneda talle. Jah, ma mõtlengi lahutusest, sest mind lihtsalt ei huvita enam see pereelu. Ma olen täiesti võõraks seal kasvanud.