Veel puukvanematest: kui ämmal-äial oli tervis kehv, pidime meie, noored, suure majapidamise üle võtma, sest "jumal hoidku, mis naabrid muidu arvavad?"

 (21)
KARTULIVÕTT JÄRVAMAAL
Foto on illustratiivne.Foto: Sven Arbet

Vanad vanemad, kes on harjunud suurt põllulappi pidama ja loomi talitama, ei suuda oma elu teistmoodi ette kujutadagi. Sellest kirjutas meile üks lugeja: Naine kurdab: vanemad muudkui laiendavad oma põllumaad ja eeldavad, et meie õega kogu oma vaba aja nende põllul veedaks ja vastukajaks meenutab täna teine lugeja, kuidas nende suhted ämma-äiaga samal põhjusel katki läksid.

Mul olid ämm-äi samasugused. Maal suur maja, loomad, põllud, möllud. Ega nad ei olnudki teab mis vanad inimesed, suts üle 50 mõlemad, aga nagu maainimestega pahatihti on, siis oli igapäevane alkoholi tarbimine oma töö teinud ja ei olnud neil kummalgi enam seda tervist selle kõigega hakkama saada. Loobuda ka millestki ei soovitud, sest jumal hoidku, mis naabrid siis arvavad (jah, see oli põhiline argument). Ja siis otsustatigi, et meie, noored, ehk siis minu mees ja mina, peame selle kõigega tegelema.

Mina kui eluaegne linnainimene, ei läinud üldse lauta ega põllule, see muidugi oli nende silmis suuuuur miinus ja ei väsitud seda ka igal sammul ette viskamast. Seljataga susiti samuti pidevalt, et no mis naine see nüüd on, mingi pirts linnapreilna kes ei tea tõsisest töötegemisest midagi.
Meest aga sunniti seda rohkem orjama, ei huvitanud neid, et meil mõnel nädalavahetusel omad plaanid olid, helistati ja soiuti hommikust õhtuni, et maal sõnnikut vaja visata, põllul tööd teha, suvemaja all kõpitseda, tervis hirmsasti käest ära ja tulgu aga poiss kiiresti appi. Tööd ja tegemised ei lõppenud seal iialgi.

Seotud lood:

Teine asi oli see, et iga sügis kui algas suur mooside ja kompottide keetmine, siis pidime meie veel linnast suhkrut tooma, sest neil endil polnud selleks raha.

Talvel muidugi suruti seda nodi meile linna kaasa, ise nad seda ei söönud ega joonud. Meie tegelikult samuti mitte, kui mul magusa isu on, söön mõne puuvilja, janu kustutamiseks joon vett. Nii et lõpuks lendas kogu see kupatus ikka prügikasti.

Isegi siis kui lapse saime, siis helistati mitte selleks, et küsida kuidas sünnitus läks või kuidas lapse tervis, ei, ikka selleks et ohkida kuidas nende tervis on käest ära ja oleks hirmsasti abi vaja ja kaua me nüüd mõtleme seal haiglas olla.

Lõppes kogu see lugu sellega, et ämm ja äi läksid lahku, müüsid selle maja koos kõige kupatusega maha, äi elab nüüd rõõmsalt uue naisega ja ämm omaette. Ämm on peale lahutust juba aastaid tige kui herilane, terve ilma peale solvunud, nii et sinna ei taha ükski inimene oma nina pista. Tegelikult on ta paar korda ikka maininud, et miks me ei vii vahel nädalavahetuseks talle last hoida, aga no vabandage väga, mis lapsehoiust saab jutt olla, kui ta ise hommikul kell 10 esimese õlle lahti korgib ja tihtipeale lõunaks juba kuskil diivanil lääbakil on. Äiaga ei suhtle me ka, sest talle ei lähe meie tegemised enam korda, tal oma uue naisega tegemist küllaga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare