Venna lapsed rikuvad minu jõulud!
Viimastel aastatel on meie pere pisikeste põnnide arvelt suurenenud. Minu plika on neljane, vennal aga kahe-aastased kaksikud ja kolmas tulekul. Ning nüüd siis helistas vanaema, et küsida, kas meie pere ei võiks ainult esimeseks jõulupühaks tulla ja siis kohe õhtul tagasi sõita. Et me võime oma jõulupühade traditsioonilised tegevused ju siis juba ära teha, et siis ei jää ma millestki ilma ka.
Küsisin siis, et milles asi. Igal aastal oleme saanud paar päeva rahulikult perega koos maal veeta ja nüüd siis kiirustatakse nii tuleku kui minekuga. “Tead ju küll, kui õrnake Meeli (vennanaine) on…” ütles vanaema umbmääraselt vastuseks. Ei tahtnud alguses rohkem midagi öelda, aga ma pinnisin edasi ja mis siis välja tuli!
Nimelt on Meeli ju jälle rase, mis tähendab, et ta on jälle nii “tundlik” ja “emotsionaalne”. Ja kuna vanaema juures pole just liiga palju ruumi, tähendab see meie perede jaoks üsna külg külje kõrval elamist. Nii et nüüd siis tuleb välja, et kuna Meeli ei saa hästi magada, kui meie lapsed hommikul vara ärkavad ja koos mängivad, tuleb siis meil jõuluõhtul linna tagasi sõita.
No vabandage väga! Esiteks on probleem rasedusest segi keeranud Meelil ja kui tal on probleem, siis sõitku ise linna tagasi. Teiseks on tema see, kes mõtlematult lapsi vorbib teha, kui ise laste mängimistki ei talu. Ja kolmandaks on tegu ühe ööga aastast, mil ma saan rahulikult oma perega veeta ja tema isegi pole ametlikult meie pere — nad pole mu vennaga abieluski.
Rahustasin vanaema maha, kuid mehega mõtlesime, et jääme ikka ööseks. Mingu see Meeli ise linna, kui nii õrna unega on! Või siis õpetagu oma lapsed vaikselt mängima — minu oma saab üksi väga kenasti vaikselt mängitud, need on kaksikud, kes põrgulärmi teevad. Mina küll ei kavatse mingitel kasvatamatutel põnnidel oma pühi ära rikkuda!
