Viljakussümbolid
Arheoloogid avastasid alates 19. sajandi lõpust paleoliitikumi “Veenuseid”, mis näitas, et Emakese Maa kontseptsioon pärines eelajaloolistest aegadest. Keegi ei oska öelda, kas need kujukesed kujutasid jumalikke olendeid või mitte, aga nad kujutasid kindlasti viljakust ja emadust.
Willendorfi Veenuse pealt leiti punase ookri jälgi, mis võis sümboliseerida menstruatsiooniverd, mida vanadel aegadel peeti viljakussümboliks. Vanaaja Mesopotaamias valmistasid naised menstruatsiooniverega määritud savinukke - eostamist soodustavaid talismane. (Arvestades seda, et tollel ajal ei teatud, kuidas beebid eostusid, on huvitav, et menstruatsiooni seostati viljakusega – võibolla nad arvasid, et ainult menstrueerivad naised olid võimelised rasestuma.) Nigeeria linna Igbo rasedad naised kannavad senini väikeses kotis kaasas punaseks värvitud puunukku.
Viljakussümbolitena kasutati sageli ka loomi – eeldatavalt selleks, et nad sümboliseerisid looduse viljakust.
Indias kasutati viljakussümbolitena elevante ja papagoisid ning isegi tänapäeval ohverdatakse India maapiirkonna pulmades kohalikele jumalustele savi-elevante. Elevante on Indias iidsetest aegadest peale seostatud vihma ja viljakusega, samuti paabulinde (kes tantsivad vihma saabudes keerulist rituaaltantsu, et paarilist ligi meelitada. On kerge mõista, miks mussoonkultuur võrdsustas vihma viljakusega.)
Üks enimtuntud viljakussümboleid on loomulikult lihavõttejänes. Jäneste seos viljakusega on ilmne – arvestades nende suutlikkust poegida! Ka lihavõttemuna on ilmne viljakusesümbol.
Suurbritannias levinud viljakussümbol on Sheila-na-gig, mida senini võib kohalikes kirikutes leida. Talle viidatakse sageli lihtsustatult kui viljakussümbolile, aga tegelikult esineb ta erinevates vormides ja mitte kõik ei ole väga viljakad. Mõnikord kujutatakse teda rindadega või menopausi järgsete rindadega. Mõnikord on ta nägu väga noor ja mõnikord väga vana.
Ta ei ole hiiglasliku kõhu ja viljakate rindadega Willendorfi Veenus. Ta kehastab nii sündi kui surma, mis on väga asjakohane, arvestades sünnitusega kaasnevaid ohte moodsa meditsiini eelsel ajal.
Kuigi Sheila-na-gige leidub paljudes Suurbritannia kirikutes, arvatakse, et kõige vanemad kujud vooliti 11. sajandi Prantsusmaal. Prantsuse ja Suurbritannia keldi kunstiesemete vahel on muidugi palju sarnasusi – seisvad kivid, matmispaigad ja muu selline, kuigi need pärinevad palju vanemast ajast kui Sheila-na-gig. Arvatakse, et prantsuse kujukesed pärinevad varasemast keldi perioodist ning on androgüünsemad kui Suurbritannia kujud.
On võimalik, et Sheilad pärinevad kristluse-eelsest perioodist ning et Iirimaal on säilinud väga kulunud kristluse-eelsed Sheilad. Väljas asuvad kristluse-eelsed kujud on tänapäevaks rohkem kulunud, kirikute sees (ja mujal katuse all olevad kujud) on märksa paremini säilinud. On ka teada, et üleminek kristluse-eelsetelt keldi uskumustelt vana kristluseni toimus keldi kogukondades suhteliselt sujuvalt.
Viljakusega seostatakse tugevalt ka vett ning merineitseid ning mõned varasemad mereneitseid kujutavad pildid kujutavad mereneitsi saba otsekui harali aetud jalgu, mis meenutab Sheila-na-gigi.
Euroopa kirikutes on kujutatud sireene – merineitsi ja Sheila-na-gigi ristandit. Gotlandilt leitud 1400-aasta vanune kivi kujutab alasti jumalannat, jalad laiali ning mõlemas käes madu. Tema jalad on jalad, mitte lõhenenud saba, aga madude sümboolika on eeldatavalt sellega seotud.
Vee ilmne seostamine viljakusega – lootevedelik koos merineitsi mõistatuslike sümbolitega (poolinimene, poolkala, kusjuures genitaalid ja üsa on peidetud kala kehaosasse) – teevad sellest võimsa viljakussümboli. Kalu kasutati vanadel aegadel naisgenitaalide sümboli ning armurohuna. Sellega võib olla seotud ka kuulus merineitsi kamm, kuna kreeka sõna kamm kteis tähistab ka häbet.
