LUGEJA: Süüa tuleb teha armastusega, siis ei saa ka untsu minna
Esimesed söögid olid kaste ja kartulid, kaste ja riis, kaste ja pasta. Ega ei paista ju midagi keerulist, siiski suutsin paaril korral liha mustaks praadida ja kartuleid keetsin paar korda nii kaua, et vett polnudki enam potis kui ma kööki läksin. Eks iga asi nõuab harjutamist. Läks ikka aega enne kui sain kastmete tegemisega hästi hakkama. Nüüd ei ole enam mingi probleem neid teha.
Ajapikku olen ka hakanud paljusid asju katsetama ja improviseerima. Loen küll retsepti, aga teen mõned muudatused ja kes teab, võib-olla tuli toit paremgi, kui oleks retsepti järgi tulnud. Tuleb ette ka päevi, kus valmistan ikka kastet ja kartulit, siis on mõnus nostalgitseda, kuidas see kolm aastat tagasi oli.
Vahel harva tuleb ette, kui teeme ka purgisuppi, sest kui on olnud raske ja pikk päev meil mõlemal, siis väga ei ole tahtmist ega viitsimist kokata. Siis viskad lihtsalt vee potti ja veidi aja pärast tooraine sisse, lased keema, ongi valmis. Kui söögitegemine kogu aeg nii lihtne oleks, võiks igaüks meist kokk olla.
Üldiselt on toorained toidu tegemisel n-ö tavalised: kartul, riis, sealiha, kanaliha, juurviljad, puuviljad, makaronid. Kõigega annab katsetada ja kui paned ka enda maitse järgi maitseaineid, siis usun, et on raske toitu kihva keerata. Ainuke asi, mis meeles maksaks pidada toidu tegemise juures on see et, tee seda armastusega ja positiivsusega, siis ei saagi söök halb tulla.
