Papaia soodustab seedimist
Välimuselt meenutab puu palmi, sest külgoksi tal pole ja latva ehib lehtede kimp. Ladvaonnas arenevad ka kollased õied. Viljad kinnituvad kobaratena lehekimbu alla. Melonipuu eluiga on istandikes suhteliselt lühike — vaid mõned aastad. Mida vanem puu, seda kõrgemal on tema viljad ja seda tülikam on neid ka koristada. Esimesi vilju võib melonipuult oodata juba aasta vanusena, vilja valmimisaeg puul kestab ligi kaks kuud.
Tavaliselt on taimel mitmes arengujärgus vilju ning saaki saab vahelduva eduga koristada aasta läbi. Botaaniliselt kuuluvuselt on papaia vili mari, kuid tegemist on kopsaka ja omalaadse kujuga moodustisega.
Sõltuvalt sordist on viljad kas piklikud või ümarad. Viljade kaal varieerub samuti suures ulatuses: väiksemad neist kaaluvad paarisaja grammi ringis, tõeliste hiiglaste kaal küünib mitme kiloni. Puuviljaletis antakse eelistus väiksematele viljadele. Algul on vilja kooreosa roheline, küpsemise jooksul muutub roheline värvus kas erksamaks või asendub kollase tooniga.
Kaunis vili
Viljaliha värvus varieerub kuldkollasest lõheroosani. Seest on papaia osaliselt õõnes, kuid keskmine tühimik on täidetud arvukate seemnetega. Ühes viljas on ligi tuhatkond musta värvusega seemet. Seemnete suurus seostub vilja suurusega. Väiksemates viljades on ka seemned tillukesemad.
Seemneid papaiast ei sööda, sest nende maitse on suhteliselt terav. Vahel pannakse mõned kuivatatud seemned veiniäädikasse ja nii saadakse eriline maitsestaja. Lisaks saab seemnetest pressida ka väärtuslikku õli ning kuivatatud pulbrit saab pruukida maitsestajana. Samuti kasutatakse papaia seemneid melonipuu kasvatuspiirkondades rahvameditsiinis arstimina, näiteks parasiitide eemaldamiseks seedekulglast.
Melonipuu vilja söödav osa on tegelikult koore ja sisemise õõnsuse vahele jääv viljaliha kiht. Sõltuvalt sordist ja vilja suurusest on söödava kihi paksus 2–5 cm.
Kuidas toiduks?
Et papaia kasvukohad jäävad Euroopast kaugele, tuleb viljad poolvalminult koristada ja kiiresti müügipaika toimetada. Toatemperatuuril järelvalmivad viljad mõne päevaga. Viljad vajavad mõõdukat soojust ja suhteliselt niisket keskkonda, kuid ei talu kloppimist, põrutusi ega muljumist.
Küpsel viljal on tugev, meeldiv aroom. Lõhna kujunemises mängivad olulist rolli erinevad eeterlikud õlid. Kindlasti tuleks enne ostmist papaia koort hoolikalt kontrollida. Juba nõrgal vajutusel annab küpse vilja rohekaskollane koor vetruvalt järele.
Papaiat tuleks süüa värskelt, sest siis säilib tema koostisosade biotoime. Vili poolitatakse, seemned eemaldatakse, maitse parandamiseks piserdatakse viljalihale sidruni- või laimimahla ja hõrgutisel lastakse hea maitsta.
Ideaalselt sobib tükeldatud vili puuviljasalatitesse, liharoogade (kala, kana, veis jne) lisandiks ning paljude magustoitude koostisse.
Desserdiks kõlbab papaia ka iseseisvalt koos suhkru, koore, rummi jt lisanditega. Värske papaia ei sobi aga želatiiniga tarretiste koostisse, sest selles leiduvad ensüümid lagundavad valke ja vedeldavad tarretise. Viimasel juhul võib kasutada konserveeritud melonipuu vilju. Kuumtöötlus inaktiveerib valke lagundava papaiini toime.
Lisaks värskelt nautimisele kõlbab papaia viljaliha ka säilitamiseks. Muide, eestlaste esimene tutvus papaiaga algaski juba nõukogudeajal, mil vahetevahel müüdi Kuubast või Vietnamist imporditud papaiamahla. Naturaalsest papaiamahlast tehakse karastusjooke, siirupit, veini ja likööri. Tervikviljade peenestamisel ja sobivate lisanditega saab valmistada ka püreed, puuviljakastet ning ketšupit.
Papaiat võib tarbida kuivatatult või külmutatult, tõsi, viimastel juhtudel jäävad maitseomadused naturaalsetele viljadele mõnevõrra alla. Aasias on levinud ka valmimata papaiade keetmine ning kasutamine toidulisandi rollis. Eestlaste toidulaual pole värske papaia just eriti sage külaline. Küll aga kohtame papaialisandit sageli piimatoodetes — jogurtites, kohupiimadessertides ja jäätistes.
Läägelt magus ja veerikas
Ehkki suhkrusisalduselt ei ole papaia troopiliste viljade seas esirinnas, kurdavad paljud, et tegemist on läägelt magusa viljaga. Toiteväärtuselt on melonipuu viljaliha mõõdukalt tagasihoidlik. Oma osa selles on kindlasti ka vilja veerikkusel (86–90%). Sajagrammine papaiaports annab sööjale 40–45 kilokalorit. Muide, lõviosa viljaliha energeetilisest väärtusest tuleb ikkagi süsivesikute arvelt, mida papaias on kuni 10% Viimasest omakorda umbes pool langeb erinevate suhkrute arvele.
Valke on melonipuu viljades küll vähe, alla protsendi, kuid just valkude hulka kuulub papaia “firmamärk” — ensüüm papaiin. Rasvu sisaldab sajagrammine papaiaports väga vähe (umbes 0,1 g). Tõsi, seemnetes on rasva rohkem. Mis puutub vitamiinidesse, siis märkimisväärselt on melonipuu viljades karotenoide. Paljud neist annavadki viljalihale kollase või oranži värvuse ning inimorganismi sissesööduna toimivad vitamiin A eelühenditena. Teistest vitamiinidest peab rõhutama värskete viljade suurt vitamiin C sisaldust, mis võib ulatuda kuni 60 milligrammini sajagrammises täiesti värskes papaiaviljas, ning suhteliselt suuremat foolhappe hulka.
Mineraalelementidest tõuseb papaia esile suhteliselt suure kaaliumisisaldusega ning taimeriigi esindaja kohta arvestatava kaltsiumihulgaga.
Kogu taim, sealhulgas ka toored viljad, eritavad vakuoolidest pärit piimmahla, milles leidub ohtralt papaiini. Papaiini kogumiseks tehakse noortesse viljadesse sisselõiked, eralduv piimmahl ehk lateks kogutakse, kuivatatakse ning toimeaine eraldatakse. Eraldatud ensüümi aktiivsus säilib õigete hoiutingimuste korral madalatel temperatuuridel kuni paar aastat.
Valke lõhustuvat ensüümi kasutatakse laial rindel: alates nahkade parkimisest ja lõpetades õlle selgitamisega. Papaiini sisaldavad kapslid leiavad kasutust toitumist abistava preparaadina, kusjuures papaiin aitab seedida just toiduvalke.
