Nitraadid toidus

Aiapidamine ei ole hobiaednikule mitte võimalikult väikeselt maalapilt maksimaalse kasu saamise vahendiks, vaid eelkõige harrastus, vahend lõdvestumiseks, vabanemiseks stressist ja mis seal salata - hea on ka oma töövilju maitsta. Aegajalt lipsab ajakirjandusest läbi nupukesi nitaatidest ja sellest kui palju nad meie organismile paha võivad teha. Asi ei ole aga nii hull, kui seda sageli paista lastakse. Vaja on vaid teada, millega meil on tegemist ja kuidas asja üpris lihtsate vahenditega kontrolli all hoida.

Kõige tuntumateks mittevalgulisteks ühenditeks taimedes on nitraadid ja nitritid. Aastaid oleme kuulnud küll raadiost, küll televiisorist ja lugenud ajakirjandusest nitraatide sisaldusest ja nende mürgistavast toimest inimestele ja loomadele.

Nõukogudeaegses põllumajanduses üleliia kasutatud väetiste mõjul tekkinud lämmastikühendite üleküllusest ei saa me enam hulga aastaid kõnelda. Niisiis, mis sunnib meid praegu seda teemat ikka ja jälle üles võtma?

Lämmastik on üheks olulisemaks toiteelemendiks taimede elus. Ilma selleta ei kasva mitte ükski taim. Sama loomulik nagu lämmastiku hädapärasus taimede elus, on ka mittevalguliste lämmastikühendite, nitraatide ja nitritite, moodustumine taimedes nende elutegevuse käigus. Mis aga on meile elutähtis, on see, kui suurtes kogustes taimes neid moodustub. See sõltub põhiliselt järgmistest asjaoludest:

· kasvatatava taimeliigi või sordi bioloogilistest iseärasustest
· kasvuajal valitsevatest ilmastikutingimustest. Soojuse, valguse ja niiskuse jaotumisest ning erinevatel aastaaegadel valguspäeva pikkusest ja taimede kasvukohast (kasvuhoone või avamaa)
· väetiste kasutamise oskustest. Tasakaalustamata väetamine, eriti ühekülgne lämmastikväetistega väetamine põhjustab köögiviljades nitraatide taseme ohtlikku tõusu. Lisaks nitraatidele tõuseb lämmastikväetiste ülekülluses ka nitritite sisaldus eriti just taimede kasvavates osades: lehtedes, vartes ja noortes võrsetes.

Tinglikult võiks meil kodustes tingimustes kasvatatavad taimed seada mittevalguliste lämmastikühendite siduvuse järgi pingeritta, kus esirea oleksid katmikaladel kasvatatud taimedest:
· spinat
· kasvuhoones kasvatatavad salati- ja redisesordid
· valgusvaesel ajal kasvatatud roheline sibul
· värske kurk
Samal ajal aga on katmikaladel kasvatatud tomatid üllatavalt tagasihoidliku nitraatide sisaldusega.

Avamaal kasvatatavate köögiviljade lämmastiku akumuleerimise võime järgi võiks pingerea koostada järgmiselt:
· söögipeedi kõik liigid ja sordid
· kõik kapsasordid, porgandid ja varane kartul. Õige agrotehnikaga on hilisemate kartulisortide nitraatide sidumisvõimet võimalik oluliselt alla suruda
· aedtill ja redised

Reeglina sisaldavad kõik katmikaladel kasvatatavad kultuurid, ka õiget agrotehnikat kasutades, oluliselt rohkem kahjulikke ühendeid kui samad liigid/sordid kasvatatuna avamaal. Selle peamiseks põhjuseks tuleb lugeda eeskätt valgustustingimuste erinevusi. Reeglina on taimede asustustihedus katmikalal kõrgem ja seetõttu valgustustingimused halvemad avamaa omadest.

Ööpäeva jooksul muutub nitraatide ja nitritite sisaldus taimedes olulisel määral. Kõige madalam on see öösel ja varahommikul. Seega: kui soovite hommikusöögi kõrvale tervislikku värsket aedvilja, siis vaevuge seda tooma just vahetult enne tarvitamist, mitte õhtul ette.

Nitraadid kogunevad taimedesse ebaühtlaselt. Nii on kiirelt kasvavates osades neid tunduvalt rohkem kui säilitusorganites. Peakapsa välimised lehed võivad mittevalgulist lämmastikku sisaldada kaks korda rohkem kui sisemised lehed, kartuli koorealune kasvukiht sisaldab 1,3 korda rohkem nitraate kui tema säilitusosa, punapeedi lehtede nitraatidesisaldus võib aga olla kuni 10 korda kõrgem tema juurika omast jne.

Nitraadikoll pole aga koduaias sugugi nii suur ja kole kui järgida õigeid agrotehnilisi võtteid. Väike meelespea nitraadisisalduse looduslikuks vähendamiseks:

· järgige täpselt väetisepakkidel olevaid kasutusjuhendeid, mis väldivad enamasti üleväetamise võimaluse.
· arvamus, et orgaaniliste väetiste kasutamine ei põhjusta nitraatide kogunemist taimedesse, on ekslik. Proovige vältida toorsõnniku kasutamist ning järgige ka kõdusõnniku kasutamisel antud taimele optimaalseid koguseid.
· oluline on, olenevalt mulla reaktsioonist (pH tasemest), leida sobiv juurdeantavate makro- ja mikroelementide omavaheline vahekord.
· oluline on õigeaegselt lõpetada kultuuride pealtväetamine, s.o. vähemalt 1-1,5 kuud enne saagikoristust. Külmal ja pilvisel suvel aga veelgi varem.
· saaki on parem koguda taimedele kasvuks soodsates ilmastikutingimustes. Näiteks juba paar päeva pärast jahedaid ja pilviseid ilmu väheneb nitraatidesisaldus mugulates olulisel määral.