Joogivee ehk ka lihtsalt puhta vee majja saamiseks kasutatakse laias laastus kaht sorti pumpasid — majas või kaevu läheduses asuvat hüdrofooriga veeautomaati ja kaevus kasutatavat süvaveepumpa. Pumba valik sõltub sellest, kui sügaval on vesi. Üldiselt — kui vett võetakse puurkaevust, mille sügavus on enamasti paarkümmend ja enam meetrit, kasutatakse süvaveepumpa. Etteruttavalt võib öelda, et veeautomaadiga süsteem on odavam kui süvaveepumbaga, lisanduvad ka kaevu kaevamise kulud, mis salvkaevu puhul on väiksemad.

Veeautomaat sobib hästi madalamatesse salvkaevudesse, selle imemisvõimsus on kuni 8 meetrit. Siin tuleb silmas pidada, et iga kaevu ja maja lahutav 10 meetrit annab juurde ühe sügavusmeetri ehk 10 meetri kaugusel olevast kaevust saab veeautomaadiga vett kätte kuni seitsme meetri sügavuselt.

Niisiis, mida kaugemal kaev majast on, seda väiksem on imemissügavus. Tegelikult tuleb imemissügavusse suhtuda väikese varuga, sest suve teises pooles võib veetase langeda ja kui näiteks madalas viie rõngaga kaevus on vähem kui rõngajagu vett, ei pruugi veeautomaat selle tuppa toimetamisega hakkama saada. Siin võib päästa võimsama automaadi soetamine, aga tavaliselt ei osata sellele esimest veeautomaati muretsedes mõelda.

Torustik pane allapoole külmumispiiri

Veeautomaatide tootlikkus on tavaliselt 3000 liitrit ja enamgi tunnis, seda on ühepereelamu jaoks päris palju.

Veeautomaati saab viia ka kaevule lähemale, paigutades selle maa sisse selleks ette nähtud süvendisse. Süvend võib olla tehtud näiteks üle jäänud kaevurõngastest. Siinjuures tuleb olla kindel, et külm torustikule ega veesüsteemile ligi ei pääse.

Torustik tuleks kaevata allapoole külmumispiiri, vooderdada pealt penoplastiga ja vajadusel kasutada torus ka küttekaablit. Kui tegu on suvemajaga, on mõistlik veeautomaat talveks lahti ühendada ja sooja kohta viia ning torud tühjaks lasta või suruõhuga tühjaks puhuda. Muide, otstarbekas on kasutada pumba veetoruga ühendamiseks plastmassist ühendusi, nii saab need hõlpsamini lahti ega ole vaja keermenööriga “pakkida”.

Veeautomaati paigaldades tuleb kaevupoolne toru esmalt veega täita, tühjalt ei tohi automaadil töötada lasta.

Veidi ka veeautomaadi reguleerimisest. Automaadi sisselülitamise rõhk peaks olema seatud 1,7-1,8 baarile ja vasturõhk peaks olema 1,4-1,7 baari. Väljalülitamise rõhk aga umbes 3,3 baari.

Vasturõhku saab pumbata tavalise autopumbaga ja seda võiks kontrollida korra aastas. Kui vasturõhku pole, võib veesurve suruda puruks veekoti, mis asub hüdrofoori paagis.

Kas keldris või õues?

Kui aga suurvesi tungib vägisi sinna, kuhu seda ei soovita, kasutatakse mustavee- või reoveepumpasid. Ühel upub aiamaa või muruplats, teisel keldripõrand või garaaž.

Must vesi jagatakse kaheks: esimene on vesi, mis pärineb pesumasinast või on tunginud näiteks keldrisse läbi pragude, mis tähendab, et see on üsnagi hästi filtreeritud ega sisalda abrasiivseid osakesi — liiva, mulda jms. Teine liik on vesi, mida pumbatakse otse kraavist või koduaiast ja selles võib leiduda põhimõtteliselt kõike.

Pumpa valides tulebki esmalt mõelda, kas see hakkab tööle õues mudastes, liivastes oludes või hoopis keldris või garaažis. Sellest sõltub, kas pumba tööratas peaks olema plastist või metallist.

Metallist töörattaga pump on küll ette nähtud abrasiivsete osakestega vee pumpamiseks, aga sellega saab ka muud vett pumbata. Plastist töörattaga pumpa aga liivase vee pumpamiseks kasutada ei saa — see rikub pumba ära.

Järgmiseks on tähtis teada, kui sügavalt ja kui kaugele soovitakse vett pumbata. Selle järgi tuleb valida pumba võimsus ja ka vooliku läbimõõt. Paljudel pumpadel on vooliku ühendamise liitmik mitmejärguline. Sinna saab ühendada peenema või ka mõnevõrra jämedama vooliku.

Kui soovite pumpa maksimaalselt kasutada, lõigake ülemineku peenem osa ära ja kasutage võimalikult jämedat voolikut. Kui peenikest osa ära ei lõika, pole ka jämedast voolikust kasu, sest peenike toru hakkab pumba tootlikkust segama.

Täpsemalt loe TM Kodu ja Ehituse detsembri numbrist.