Idamaine külaline

Halvaa on päritolult idamaine maius ning nimetuski tuleneb araabia keelest. Iidsed halvaa retseptid sisaldasid vähemalt kahte kohustuslikku komponenti — magustajana mett ja toitva osisena õlirikkaid (45-60%) purustatud seesamiseemneid.

Tänapäeval on halvaa valmistusviisid avardunud ning kõnealuse maiuse tootmiseks kasutatakse sõltuvalt sordist siirupit, suhkrut, vahustatud karamellimassi, rasvaineid, jahu, munavalget, linnaseekstrakti, peenestatud pähkleid ja mitmeid erinevaid õlirikkaid seemneid. Kõige tuntumad sordid on seesami ehk tahhiini, päevalille, maapähkli ehk arahhiisi, sarapuupähkli, india pähkli ehk nakra, rosina, kakao, vanilli jne halvaad.

Suhkrurikka ning õli- ja valguküllase tooraine koos-kasutamine ongi halvaa põhieelis, mis eristab seda paljudest teistest suures osas vaid suhkrul põhinevatest maiuspaladest.

Halvaa valmistamine

Õli- ja valguküllane tooraine (pähklid, seemned jne) puhastatakse, röstitakse ja peenestakse ühtlaseks massiks. Suhkrurikkast toormest keedetakse valmis karamellimass, mis hiljem vahustatakse. Vahustamine kindlustab halvaa poorsuse. Vahustatud karamellimass peab olema plastiline ning piisava niiskusesisaldusega. Need omadused väldivad halvaa hilisemat liigtahkumist ning soodustavad teiste koostisosade seostumist ühtlaseks massiks. Et süsivesikud karamelliseerumisel pruunistuvad, see selgitab ka talle iseloomulikku pruunikat värvusvarjundit.

Õlirikka tooraine paremaks haakumiseks karamellmassiga on vaja veel emulgaatori lisamine. Kõigi eelpool nimetatud koostisosade kokkusegamisel moodustubki näiliselt ühtlane, kuid tegelikult kiulise ja kihilise struktuuriga maiustus. Maitse korrigeerimiseks lisatakse segule hiljem kas sidrunhapet, vanilli, kakaod, rosinaid jne. Et halvaa valmistamiseks kasutatakse erinevaid tooraineid ja protsess sõltub paljudest teguritest, siis on aimatav, miks erinevate tootjate samad halvaasordid maitsevad erinevalt. Valmissegatud soe halvaa pakendatakse väikebrikettidena õhukindlatesse fooliumpakenditesse või mahutatakse läbijahvatatult topsidesse. Teatud aja möödudes halvaa kõvastub.

Meil on müügil nii importhalvaad kui ka kodumaist toodangut. Importhalvaadest on meil tuntumad Ukrainast, Kreekast ning Makedooniast pärit maiustused. Ka Eestis on halvaa valmistamine suht kauane tava. Kohaliku halvaateo kogemus pärineb suures osas Eestisse sisserännanud kreeklaselt Alexandridiselt, kelle teadmisi hakati kasutama eelmise sajandi 30ndatel aastatel Kawes.

Halvaad võib edukalt valmistada ka kodus. Viimase teguviisi eelis on erinevate lähteainete kombineerimine ja sellest lähtuv uudne maitseelamus. Põhikoostisosadena võib kasutada toiduõli, koorevõi, pruunistatud suhkru, mee, jahu ja manna segu, täidiseks rosinaid, erinevaid pähkleid, maitsestamiseks vaniljesuhkrut kaneeli, nelki, sidrunikoort.

Halvaa koostisosad

Põhitoitainetest on halvaas tavaliselt rohkesti süsivesikuid, rasvu ja valke, kusjuures tavaliselt nad esinemiskogustelt reastuvadki eeltoodud järjekorda. Loomulikult ei puudu ka vesi ja mineraalained. Pilguheit halvaa koostisele tõestab, et tegu on vägagi toitva ja energiarikka suutäiega.

Energiarikkus tagatakse toidurasvade ja süsivesikute rikkaliku sisaldusega. Ja tõsi see on, sest halvaa kalorsus on edukalt võrreldav näiteks šokolaadiga. Sajagrammine halvaaports annab sõltuvalt koostisest organismile külluslikult energiat — 400-550 kcal. Halvaa kiituseks peab aga rõhutama selle toote suurt valgusisaldust, millega enamus maiustusi eriti kiidelda ei saa. Et tegu on kõiki põhitoitaineid küllaltki suurel hulgal sisaldava tootega, mis olemuselt on üsnagi kontsentreeritud, siis sobib halvaa edukalt nii kosutuseks kui suure energiakuluga inimeste menüüsse. Seepärast võib halvaad leida nii matkajate ja alpinistide toidumoonast kui ka sõdurite välitingimustes tarbimiseks mõeldud toidupakkidest.

Mõlemal juhul on vaja, et toit säiliks hästi ja kaua, annaks rohkelt kaloreid ränga kehalise koormuse korral, kaaluks vähe, sobiks kiireks tarbimiseks ja oleks ka maitsev. Halvaa suudab kõiki neid nõudeid edukalt täita.

Hea halvaa tunnused

Olekult peab õige halvaa olema lihtsalt lõigatav ja kergelt murenev, kusjuures maiustuse murdekoht on kiulise struktuuriga. Tootel ei tohi olla segavat kõrvallõhna ega -maitset. Halvaa värvus sõltub nii kasutatud toorainest kui ka lisanditest ja võib olenevalt sordist olla kas kreemikas, kollakashall, hall või siis pruun.

Et halvaa on õlirikas toiduaine, siis selle vääral säilitamisel võib kergesti toimuda rasvolluse rääsumine. Suurimad ohud lahtise halvaa säilitamisel on päikesevalgus, ülemäärane soojus ja õhuhapniku vaba juurdepääs. Viimastel aastatel laialt levinud õhukindel fooliumpakend tagab halvaa kvaliteedi ka kaua-aegsel säilimisel. Õhukindlalt suletud halvaad võib pikka aega hoida ka külmkapis. Pakendist vabastatud halvaad aga kaua lahtiselt säilitada ei tasu. Rasvolluse rääsumise tulemusena muutub nii halvaa maitse ning ka värvus. Unustada ei tasu sedagi, et lahtine halvaa on väga aldis kõikvõimalike kõrvallõhnade sidumisele.

Sobib teiste toitudega

Kõige rohkem süüakse halvaad kas iseseisva magustoiduna või maitsestatult kaneeli ja sidrunimahlaga. Halvaad saab edukalt kasutada omapärase maitsega toidulisandina. Nii on olemas halvaasaiakesed, halvaajäätis, halvaatäidisega rullbiskviidid, tordid, koogid, küpsised ja teisedki halvaalisandiga tooted. Halvaad võib edukalt serveerida ka kohvi, münditee, kokteilide, jäätise ja juustuvaliku juurde, kus tema omapärane maitse pakub gurmaanidele uusi elamusi.

Tõsi, päris kõigile halvaa toiduks ei sobi. Need, kes kannatavad pähklitest tingitud allergia käes, peavad näiteks pähklihalvaa söömisest paraku loobuma.