Kirjalikud teated mardihane söömisest Euroopas viitavad juba XII sajandile. Alul olid need linnud saadaval vaid jõukate linnakodanike laudadel, sajandite möödudes jõudis maitsev praad tasapisi ka meistrite ja oskustööliste ning lõpuks isegi talupoegade toidukorda.

Miks just mardipäeval hane söödi? Üks võimalus seostab hane ja piiskop Martinust, keda koos pühapiltidel on kujutatud. Teine, palju praktilisem seletus lähtub sellest, et talurahva kalendri kohaselt lõppes novembri alguses loomade-lindude väljaspidamine ja sööda ning laudaruumi kokkuhoiuks algas ka hanede toiduks kasutamine.

Veel üsna hilise ajani sai talurahvas hanest nautida vaid rupskeid ehk nagu tollal väljenduti, “kolusid”. Puhastatud ja rapitud hane lihakeha läks müügiks, oma perele keedeti suppi hane kaelast, pugust, südamest, maksast, kopsudest ja tiivanukkidest. Toiduvalmistamisel läks käiku isegi haneveri, millest tehti verikäkke.

Hani on rasvane lind

Lindude kodustamisel on just hanedega toimunud kõige vähem muutusi. Vabas looduses elavad haned talletavad keha eri piirkondadesse piisavas koguses rasva, et sooritada pikki rändeid.

Koduhanedel pole vaja rännata, kuid nende pidamis- ja söötmistingimused soodustavad veelgi rohkem rasva ladestumist.

Eriti rasvaseks muutuvad haned nuumamisel. Tõsi, nuuma põhiliseks eesmärgiks on suure ja rasvarikka hanemaksa saamine. Nii suureneb nuumamisel hanemaksa rasvasisaldus pea kümnekordseks ning maksa kaal küünib mitmesaja grammini. Ohter sundsöötmine ja liikumisvõime pea täielik piiramine soodustavad rasva ladestumist mujalegi linnu kehasse peale maksa. Hane peamised rasvaladestused koonduvad lisaks maksale veel ka kõhuõõnde, naha alla ning keha tagaossa.

Korralikult nuumatud hani suudab kehasse talletada 42–45% rasva. Hane lihaskoe rasvasisaldus on pea poole väiksem. Säärane rasvahulk ning totaalne liikumispuudus rikuvad paratamatult nuumlinnu edasise terviseperspektiivi ning põhjustavad ka küpsetamisjärgseid muutusi. Kui küps hanepraad ahjust lõpuks välja võetakse, siis avastatakse üllatudes, et linnu mõõtmed on esialgsega võrreldes kahanenud ning küpsetusalusel loksub soliidne kogus väljanõrgunud hanerasva.

Hanerasva eripära?

Toatemperatuuril on hanerasv pooleldi tahkes olekus. Põhjus on rasva biokeemilises koostises. Nimelt on hanerasvas esindatud kõik kolm rasvhapete põhirühma. Kõige rohkem on monoküllastamata rasvhappeid, koguseliselt järgnevad neile küllastatud rasvhapped ning kõige vähem leidub polüküllastamata rasvhappeid.

Viimaste eripära sõltub suuresti ka koduhane nokaesisest. Just küllastamata rasvhapete suur koguhulk tagabki hanerasva kerge määritavuse isegi toatemperatuuril.

Puhas hanerasv on koostiselt küllaltki ühekülgne toode, sest lisaks rasvadele leidub selles veidi kolesterooli, milligramm iga rasvagrammi kohta, ja väheses koguses ka rasvlahustuvaid vitamiine A ja E. Energeetiliselt väärtuselt on hanerasv täpselt samasugune nagu iga teisegi looma rasv, andes ühe grammi lõplikul lõhustamisel ligikaudu 9 kilokalorit energiat. Järelikult ei vasta visalt levivad uskumused hanerasva väikesest kalorisisaldusest paraku tõele.

Kõlbab toidutegemiseks

Toiduks kasutatakse hanerasva eeskätt nendes maades, kus hanekasvatus läbi aegade heal järjel olnud. Nii on Ungari rahvusköögile omaseks hanerasvaga määritud leivakäärud, mis maitsestatud paprikapulbri ja sibulaviiludega.

Seevastu prantslased leiavad, et praetud kartulid on tõelise väärtusega vaid siis, kui neid praadida hanerasvaga, mis annab sellele lihtsale toidule eriliselt hõrgu maitse ja aroomi.

Hanerasva küpsetamis-praadimisomadused on üle keskmise head, oluline on vaid jälgida, et temperatuur liiga kõrgeks ei tõuseks ning rasv kärssama ei hakkaks. Selle rasva suitsemistemperatuur on vahemikus 185–190 °C. Eesti köögis kasutatakse hanerasva suhteliselt vähe ning haneküpsetamisest üle jäänud rasv segatakse tavaliselt hapukapsastega.

Vähest kasutamist tingis ka selle rasva haruldus, kuid nüüd on meilgi müügil pakendatud ja puhastatud hanerasv. Suletud õhukindlas pakendis ja jahedas säilib puhas hanerasv edukalt pikka aega.

Sobib raviks

Hoopis rohkem kui toiduvalmistamiseks on meie aladel hanerasva kasutatud loodusravimina. Nahale talutavalt sooja, sulatatud hanerasva soovitatakse määrida ülemiste hingamisteede haiguste korral nii rindkerele kui ka jalataldadele. Pärast määrimist tuleb need kohad ka soojalt sisse mähkida.

Hanerasva, mee, mesilasvaha ja ravimtaimede (näiteks saialille, nuluõli) kokkusegamisel valmistatakse erinevaid ravisalve.

Hanerasva kaitsvaid omadusi kasutati siis, kui pikka aega oli vaja viibida niiskes ja külmas kliimas. Näiteks näo ja käte kokkumäärimine hanerasvaga tekitas nahale soojust säilitava ja niiskumist takistava kihi. Seda võtet kasutatakse mõnikord tänapäevalgi juhul, kui karmis talvises kliimas on vaja ette võtta pikki retki või seista välitingimustes pikka aega valvepostil. Naha määrimine hanerasvaga aitab tundlikul nahal vältida ka külmakahjustusi.

Iidne kosmeetikum

Ammustel aegadel on hanerasva kasutatud ka kosmeetilistel eesmärkidel. Näiteks muistses Egiptuses, kus hanekasvatus oli küllaltki heal järjel, kasutati hanerasva nii suu puhastuspasta kui ka näovärvingu kreemi koostises.

Esimesel juhul segati pastataoliseks massiks kokku mesi, vesi, hanerasv, viiruk ja köömned. Teisel juhul oli hanerasv alus, millesse segati peenestatud sütt, et sellega näoosi tumedaks toonida.

Seevastu Antiik-Roomas aga segati hanerasva punaste pigmentidega ja nii saadi põsepuna matkiv kreem.