Jaapani (idamaise) hurmaa kodumaa pole sugugi Jaapan, vaid hoopiski Hiina. Pekingi lähedal pidavat kasvama hurmaa, mille vanuseks mõõdetakse üle viiesaja aasta. Eurooplased tutvusid selle viljaga aga umbes sada aastat tagasi. Kõikidest troopilistest viljadest valmib hurmaa kõige viimasena: varased sordid – oktoobris, hilised – alles detsembris.
Hurmaad hinnatakse tema viljade imelise õrna magususe pärast. Kuigi läbi selle kumab vahel ka tuntav hapukas maitse. Parkained, esmalt tanniinid, annavad viljale kootavad omadused. Hurmaa hapusus ei sõltu mitte ainult valmimisastmest, vaid ka sordist.
Hurmaa viljad sisaldavad rohkesti suhkruid, nii võib see toiteväärtuselt konkureerida viinamarjade ja viigimarjadega. Vitamiinide ja mikroelementide allikaks ei saa aga hurmaad hoopiski pidada - vaid karotiini (provitamiin A) leidub seal küllaldaselt.
Kuidas aga jagu saada vilja sitkusest? Selgub, et üsna lihtsalt – hurmaad tuleb hoida 10-12 tundi soojas vees. Kõvad viljad võib läbi torgata piiritusse kastetud nõelaga - ka see eemaldab kootava toimega tanniine. Hapu maitse kaotavad ka kuivatatud ning külmutatud viljad.
Hurmaa kuivatatud ja värsketest viljadest saab valmistada kisselli, zheleed, dzhemmi, keedist, kompotti ning isegi veini. Idamaades lisatakse peenestatud viljad jahusse, et saada magusat leiba. Hurmaa seemneid kasutatakse vahel kohviasendajana.
Greip
Selle originaalse kibeka maitsega tsitruselise päritolu on seniajani mõistatus. Esimesed greibipuude kirjeldused on teada aastast 1750 – just siis avastati need Barbadose saarelt. Juba kümme aastat hiljem haarasid greibid Euroopa puuviljaturgudel teise koha, suutmata oma kohalt kangutada vaid apelsine.
Greibi inglisekeelne nimetus on tõlkes “viinamarja vili”. Nende jaoks, kes pole kunagi näinud greibipuud, tundub see nimetus kummaline. Ometi on see täpne – greibi viljad kasvavad kobaratena, kuni 12 tükki kobaral. Suured lapsepeasuurused “viinamarjad” (kaaluga umbes pool kilo!) on kaetud tugeva koorega, värvilt helekollasest kuni ere-oranzhini; valmivad alles sügise lõpuks. Koores sisalduvad eeterlikud õlid annavad viljale iseloomuliku kibekas-hapuka-värske aroomi. Spetsialistid kinnitavad, et selline aroomide kompositsioon mõjub suurepäraselt inimese emotsionaalsele seisundile – ergutab, aitab üle apaatiast ning rõhutusest, teravdab mälu ja tähelepanu.
Värske greibimahl on suurepärane jook. See avaldab organismile üldist toniseerivat toimet, normaliseerib soolestiku, maksa ja sapipõie tööd. Klaasitäis mahla sisaldab umbes 120 mg askorbiinhapet, mis katab kuhjaga päevase C-vitamiini vajaduse. Greip lõigatakse pooleks ning pooltele raputatakse suhkrut. Seejärel kraabitakse lusikaga mahlast viljaliha, jättes puutumata kibedad vahekestad. Greibimahl, segatud mee ja lusikatäie konjakiga on meeldiv ja kasulik puuviljasalatite maitsestamiseks. Tsitruselise lõik sobib hästi ka metslinnuliha grillimisel.
Granaat
Granaat on ajalukku läinud “kartaago õuna” nime all. Foiniiklased, kes asutasid 825 a. e m a Kartaago, tõid Vahemere äärest endaga kaasa selle puu istikud. Need kohanesid imehästi uutel maadel ning neist said Kartaago rikkuse ja viljakuse sümbolid. Kartaagolasi võitnud roomlased hakkasid granaate kutsuma punica granatum - purpursed terad. Ümbritsetuna mahlaka rubiinpunase viljalihaga, leidub neid igas granaadiviljas tohutul hulgal.
Granaadimahla on peetud iidsetest aegadest alates ravijoogiks. Kreeka ja rooma meedikud ravisid sellega “väsinud südant”, vanas Hiinas soovitati mahla seedetrakti häirete puhul. Sedasama teevad arstid ka tänapäeval, kuid juba teaduslikumast alusest lähtudes. Kõrvuti askorbiinhappega leidub granaadis ka B1- ja B2-vitamiine, polüfenoole ning nende tuletisi. Ja see naturaalne vitamiinide kompleks tugevdab tõepoolest hapraid veresooni, ennetades ateroskleroosi ning teisi südame-veresoonkonna haigusi. Peale selle on polüfenoolidel võime aeglustada mõningaid ahelreaktsioone organismis, seetõttu kasutatakse granaadimahla radiatsiooni kahjustuste ning halvaloomuliste kasvajate raviks. Ühenduses granaadimahla parkainetega moodustavad polüfenoolsed ühendid antiseptiku, mis mõjub soodsalt soolestiku mikrofloorale.
Naturaalne granaadimahl on liiga tugeva maitsega, seetõttu lahjendatakse seda suhkrusiirupiga ning vabastatakse teatud määral kootava toimega parkainetest. Puhtast mahlast võib teha pehmeid kuivi veine ning punshe.
Feihoa
See soojalembene taim kuulub mürdiliste sugukonda. Rohelised, sinkjashalli varjundiga marjad meenutavad ümaraid väikseid kurke. Feihoa kodumaa on Lõuna-Ameerika. Eurooplased tutvusid selle imelise marjaga alles XIX sajandi lõpus. Kevadeti on feihoa põõsad täis valkjas-roosasid õisi. Need meenutavad tubast fuksiat, kuid nende aromaatsed, mahlased ja magusad õielehed on lisaks veel ka söödavad.
Feihoa valmib novembris. Viljad pudenevad tooretena ning valmivad alles säilitamise ajal – neid reedab tugev metsmaasika lõhn, millele lisandub küpse ananassi aroom.
Feihoa kergelt teraline viljaliha on meeldivalt hapukas-magus. Kuna viljad sisaldavad hulgaliselt pektiinaineid ning orgaanilisi happeid, muutub feihoa keedis kiiresti zheleeks. Ometi on feihoa põhiline väärtus bioloogiliselt kättesaadavate joodiühendite (3 mg 100 grammis) kõrge sisaldus. Sellist kogust joodi ei leidu üheski teises taimset või loomset päritolu produktis.
Muide, taime võib kasvatada ka kodus. Feihoa lehed ja õied täidavad õhu fütontsiididega, saak aga, mida on võimalik ühelt põõsalt korjata, kaalub umbes 2-3 kg. Tarvis on vaid valida sort, mis ei vaja tolmlejat.
Kõige sagedamini konserveeritakse feihoa vilju suhkruga hõõrutult. Värsked viljad lõigatakse põiki läbi ning sisu saab kätte lusikaga. Kuivatatud viljad annavad võimaluse valmistada ravitõmmist, mida kasutatakse kilpnäärmehaiguste profülaktikaks (1/2 klaasi kolm korda päevas pool tundi enne sööki).
Mandariin
Mandariini kodumaa on Kagu-Aasia. Ühes vanas hiina käsikirjas kirjeldatakse selle taime 27-t parimat sorti. Kuna mandariinid olid väga kallid ning kättesaadavad vaid rikastele hiinlastele ehk mandariinidele, siis sealt on pärit ka nende nimetus.
Mandariinide sordid erinevad üksteisest nii maitse kui ka välise kuju poolest. Näiteks meenutab mandariini ja greibi ristamisel saadud vili maitselt apelsini. Apelsinidega ristatud mandariinid on aga magusad kui mesi ning neil pole seemneid. Tõeline hiina mandariin on aga üpris hapu.
Tõsiasja, et “mitte kõik mandariinid pole mandariinid”, peaks teadma kasvõi sellepärast, et turul leidub hulgaliselt importvilju, mille maitse ei õigusta sageli ootusi.
