Kapsaste soosimiseks on palju muidki põhjusi. Kas või see, et neis on vähe kaloreid ja rikkalikult soolte tööd soodustavaid kiudaineid. Kapsast saame vajalikke mineraalaineid (näiteks südamele vajalikku kaaliumi) ja vitamiine.
Ometi on kapsateisendites (lehtkapsas, nuikapsas, spargelkapsas ehk brokolis, rooskapsas jt) üht või teist toitainet erinevas koguses. Paljudes kapsastes on võrreldes valge peakapsaga tunduvalt rohkem C-vitamiini. Eriti väärtuslikud on spargel- ja rooskapsas, mis sisaldavad märkimisväärselt C-, U- ja K-vitamiini, B-grupi vitamiine, foolhapet, karotenoide, flavonoide jm.
Rooskapsa tarvitamine toidus on kasulik igas eas, kuid suuremat tähelepanu tuleb sellele pöörata kindlate haiguste korral. Rooskapsas on soovitatav gastriidi, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi, aeglase ainevahetuse, suhkruhaiguse, jämesoolepõletiku, kurguhaiguste, tuberkuloosi, pahaloomuliste kasvajate jt haiguste korral.
Rooskapsa söömine on eriti soovitatav vanemas eas seedimise korrastajana (parandab seedetrakti motoorikat, seega sobib kõhukinnisuse korral), mürk- ja jääkainete ning üleliigse vere kolesterooli väljutajana. Rooskapsa suur kiudainesisaldus teeb temast ühe parima veresoonte lubjastuse vastase vahendi.
Kuna kapsas, vastupidi kartulile, tõstab maohappesust, siis peavad mao ülihappesusega inimesed olema rooskapsa tarbimisel tagasihoidlikumad.
Rooskapsas ehk Brüsseli kapsas meie aias
Kõrvuti spargelkapsaga kasvatan ka rooskapsast oma aias, kas või ilu pärast. Mõlemad on kõrgekasvulised ja sobivad hästi aiaäärsele peenrale.
Kui spargelkapsast saame juba suvel sööma hakata, siis minikapsaid (läbimõõduga 2-5 cm) saame sügisel kuni külmadeni (isegi veel esimeste külmade aegu) varre küljest murda.
Rooskapsas on tavakapsast tugevama ja pisut isegi mõrkja maitsega. Viimane omadus kaob, kui oleme teda soolakas vees keetnud. Tema erilise väärtuse määrab suur C-vitamiini sisaldus, ületades 3 korda valget peakapsast. Valge peakapsas sisaldab C-vitamiini 44 mg 100 g kohta, rooskapsas aga 125-135 mg (oleneb pinnasest ja kasvutingimustest).
Ka teisi toitaineid, nagu valke, mineraalaineid (kaaliumi, kaltsiumi, rauda), on rooskapsas ohtralt.
Tema kasvatamine pole üldse raske. Ta on pika kasvuajaga, seetõttu on vaja istikud ette kasvatada, nagu ka valge peakapsa puhul.
Seeme külvatakse aprilli algul ja istutatakse kasvukohale mais või juuni algul. Hilise istutuse korral jääb saak väikeseks. Istutada ei tohi liiga tihedalt, sest taime ümber peab olema õhku.
Paremat saaki annab rooskapsas sügavapõhjalisel huumusrikkal keskmise raskusega saviliivmullal. Kasvuks vajab tublit annust orgaanilist väetist, samuti mineraalväetist (lämmastikuga mitte liialdada!) ja niiskust, eriti juulikuust septembrini.
Saagi valmimisest annab märku alumiste lehtede koltumine. Säilitada võib lehtedest eraldatud varsi koos peakestega ülesriputatult keldris või hoopis kuuseokstega kaetult lume all (nagu lehtkapsast). Loomulikult võib neid sügavkülmutada karbikestes parajate portsude kaupa, ilma et neid enne kuuma veega töötleks.
Arvestama peab, et pärast varre küljest eemaldamist närtsivad peakesed ruttu, mistõttu ei tohi neid pärast ostmist või varrelt murdmist kaua säilitada (toiteväärtus väheneb). Vaakumpakendis võib aga hoida külmikus kuni paar kuud.
