Maalitud menüü heeringa ja saiapuruga
Kõigel sel on küljes mingi eriline elumõnu ja tardunud hedonismi pitser. Peaaegu meelelist erootikat rõhutavad lahti lõigatud lõunamaised küpsed — mõnikord isegi üleküpsenud — puuviljad. Tundub, et pildi taga peidab end igatsus veelgi suurema luksuse järele, kui elu eales lubada suudab. Ja mõni üksik putukas on häirimas kogu seda rikkalikku söögilauda, tuletades ikka meelde ilu ja riknevuse paratamatut suhet.
Erilise meisterlikkuse saavutasid hollandlased eri materjalide edasiandmisel — klaas kumab teravalt ja viinamarjad jahuselt; samet sametiselt ja sidrunid õliselt. Kunstnikud tahtsid jätta muljet, nagu oleks see kõik laua peal juhuslikult, nagu säärane luksus oleks midagi iseenesestmõistetavat ja igapäevast: laudlinad võisid olla veidi kortsus ja saiapurused, pokaalid kummulikukkunud, koored maha pudenemas…
Pieter Claesz (1597–1661) ja Willem Claesz Heda (1594–1682) on kaks kuulsaimat Haarlemi maalikunstnikku, kelle lemmikteemaks oli ontbijt või ontbijtgen ehk siis tõlkes laud hommikueinega. Nende loomingut iseloomustab subtiilne ja pea värvitu palett, pehme hommikuvalgus ning tekstuuri kui ühe olulisima väljendusvahendi ääretult meisterlik valdamine.
Üldistavalt võiks öelda, et Claeszi natüürmortide menüü on veidi proosalisem ja lihtsam kui Heda oma, kuigi elu lõpupoole hakkas ka Claesz kalduma värvikamasse ja dekoratiivsemasse laadi. Igal juhul, erinevalt Claeszist Heda piltidelt me heeringaid enamasti ei leia (varasematel, enne 1629. aastat maalitud piltidel lebavad küll ka mõned heeringad) — pigem ikka austreid, sinke, oliive ja kreeka pähkleid. Ka on Claeszi mitmed natüürmordid üsna allegoorilised — inimese surelikkust tuletavad toidulaual meelde pealuud ja saatuse mängulisust täringud.
