Magusad viigid väärivad maitsmist
Kuivatatud viigid on üsna kaloriterohke maiuspala — sajagrammine ports annab sööjale tervelt 250–300 kilokalorit toiduenergiat. Samas tekitavad viigid tänu rohkele kiudainetesisaldusele kiiresti täiskõhutunde.
Viigipuid kasvatati juba rohkem kui kuue aastatuhande eest Mesopotaamias ja Egiptuses. Muinasaja riikide jaoks olid kuivatatud viigimarjad tähtis kaubanduslik artikkel, eriti olukorras, kus magusat nappis. Metsistunud viigipuid kasvab tänapäeval üsna paljudes piirkondades. Tänapäeval valitseb seisukoht, et viigipuu pärineb kas Lääne- või Edela-Aasiast.
Levinum on harilik viigipuu
Viigipuude arvukasse perekonda kuulub ligi 800 liiki taimi nii rohttaimede, põõsaste, liaanide kui ka puudena. Inimesele pakub kõige rohkem huvi harilik viigipuu (Ficus carica). See puu võib sirguda kuni 10 m kõrguseks. Kasvukohana eelistab harilik viigipuu sooja ja kuiva kliimat.
Viigipuu firmamärgiks on pirakad, tumerohelised, kolme- või viiehõlmilised lehed. Botaaniliselt on viigipuu kahekojaline taim. Tillukesed ühesugulised õied koonduvad erilise kujuga õisikutesse. Õite tolmeldamiseks läheb vaja väikese kiletiivaliste hulka kuuluva putuka abi, kes talvitub isasõite vahetus läheduses ja hiljem tungib õietolmuga kaetult emasõitega täidetud õisikusse, kus toimubki viljastumine.
Ühel viigipuul võib kohata erineva valmidusega vilju. Puu viljakandvus aasta lõikes on küllaltki pikk, ulatudes pea poole aastani. Botaanilises mõttes kujutab puult korjatav vili tegelikult lihakat pirnja kujuga liitvilikonda (kõnekeeles viigimarja), mille koor võib olla väga mitmetes toonides, sõltuvalt viigipuu sortidest. Nii võivad värsked viigid olla kas lillakad, mustjad, punakad, rohekad, pruunikad, purpursed, sinakad, valkjad jne. Värske viljaliha ise on tavaliselt punakas, harva kollane või valkjas ning sisaldab ohtralt, mõningatel juhtudel isegi üle tuhande tillukese keraja seemnise.
Seemniste suhtes jagunevad tarbijad kaheks. On neid, kellele viikide seemnised meeldivad, eriti nende puruksnärimisel tekkiv praksuv heli. Teiste jaoks on seemnised aga tülikas lisand ja just nende huvides on aretatud sellised sordid, millel tolmlemist ei toimu ning seemniseid ei moodustugi.
Mitmel kujul tarbijani
Küpsed viigid on väga õrnad viljad ja transporti eriti ei talu. Samuti on värsketel viikidel isegi pakendatult väga lühike realiseerimisaeg. Aga juba aastatuhandeid on inimkond kasutanud mitmeid võtteid viigimarjade säilitamiseks. Kõige iidsem viis nende alalhoidmiseks on kuivatamine. Tänapäeva kiire elutempo ja kasumiootused dikteerivad pigem kuivatamist kunstlikus soojuses. Kuivvilju saab pakendada tavalisse pakendisse. Suurema niiskusesisaldusega osaliselt kuivatatud või siirupiga töödeldud viike pakitakse õhukindlalt sulguvatesse ümbristesse.
Tasub teada, et kilo kuivatatud viikide saamiseks on vaja ligi kolm kilo toormaterjali. Teine väga levinud viis värskete viikide säilitamiseks on nende konserveerimine suhkrulahuses.
Magusad ja toitvad!
Et viigimarjades sisaldub rohkelt suhkruid, mis kuivatamisel veelgi kontsentreeruvad, siis on neid ammustest aegadest kasutatud magustajate rollis. Juba Antiik-Kreekas soovitati kuivatatud viigimarju olümpiamängudel osalevatele võistlejatele, selleks, et need toidust piisavalt suhkruid saaksid.
Väidetavalt olevat isegi Rooma orjapidajad neid vilju orjadele söötnud, et nende kehalist võimekust suurendada. Kuivatud viigid sisaldavad konkurentsitult kõige rohkem süsivesikuid. Viimaste osakaal ulatub 65–70%-ni. Nende süsivesikute suurde hulka kuuluvad ka kiudained, näiteks tselluloos. Koguselt järgmise toitainena esineb kuivviikides vesi. Veerikkamad viljad on elastsemad, kuid kaaluvad vee arvel rohkem ning nõuavad säilitamisel rohkem vaeva ja tähelepanu. Veevaesemad kuivviljad on rabedamad, toitained on neis rohkem kontsentreerunud ning nende säilitamisega on vähem probleeme.
Valke ja rasvu on kuivatatud viikides kasinalt, kõigest paari protsendi piires, kusjuures suurem osa eelnimetatud toitainetest on koondunud hoopiski väikestesse seemnistesse. Kuivatatud viigid on ka üsna kaloriterohke maiuspala — sajagrammine ports annab sööjale tervelt 250–300 kilokalorit toiduenergiat. Ehkki kalorsusnäit näib suurena, tekitavad viigid tänu kiudainete rohkele sisaldusele sööjatel kiiresti täiskõhutunde.
Mineraalidest sisaldavad nad rohkelt kaaliumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid, mikroelementidest arvestatavalt vaske, tsinki, ja rauda, vitamiinidest leidub neis erinevaid B-rühma vitamiinide esindajaid (B1, B2, B3, foolhape) ja karotenoide, mis on A-vitamiini sünteesi eelühenditeks.
Kuivatatud viikides on vähe rasva ja üldsegi mitte kolesterooli, kuid rohkelt erinevaid kiudaineid. Juba väikses koguse viikide söömine tõstab lühikese aja jooksul veresuhkru taset.
Värskelt ja töödeldult, toitudes ja jookides
Viigimarjade kasutamisel toiduks peab selgelt piiritlema, kas tegu on värskete või kuivatatud viljadega. Esimeste kasutusampluaa on loomulikult laiem, kuid geograafiline kasutuspiirkond oluliselt kitsam, piirdudes enamasti kasvatusalade ja nende lähiümbrusega. Värskeid viigimarju kasutatakse salatites, samuti eelroogades koos teiste puuviljadega, juustu, singi või muude lihatoodetega. Loomulikult kõlbavad värsked viigid ka otsesel kujul dessertide rolli. Värskeid viike saab kasutada ka erinevate roogade täidisena.
Kuivatatud viigimarju tuleb enne kasutamist tavaliselt leotada. Leotisvedelikuks sobib vesi, mahl, lahja alkohol. Leotatud viigimarjadest saab keeta kisselli või puuviljasuppi, neid võib kasutada täidisena küpsetistes (puuviljalisanditega leib) või liharoogades (toidud ulukilihast). Kuivatatud viigimarju saab kasutada ka maitsva söödava ümbrisena, millesse paigutatakse kas pähkleid, mandleid või tsitrusviile.
Kuivatatud viike on ammustest aegadest kasutatud toitudes suhkru asemel. Tänapäeval lisatakse sellel eesmärgil viigimarju küpsetistesse ja piimatoodetesse. Et kuivatatud viigimarjades on palju suhkruid, siis saab nende magustunud leotisvedelikku kasutada alkohoolsete jookide valmistamiseks. Viimastest on tuntum Balkani maades levinud rakija. Viigimarjade erilisi maitseomadusi kasutatakse ka mitmete jookide maitsebuketi täiendamiseks. Nii võib viigimarjade lisandit kohata maitsekohvides ja -teedes, samuti ka maitsestatud portveinides.
