Harilik artišokk on korvõieliste sugukonda (nagu sigur, aedvaak, raudrohi, estragon jt) kuuluv mitmeaastane köögivili, mis väliselt sarnaneb karuohakaga. Juurestik on tugev, lehed suured, sulglõhised, hallikasrohelised. Õisiku vars kasvab kuni 150 cm kõrguseks ja on vähe harunev. Õisik on suur, kuni 5 cm läbimõõduga, kerakujuline, ovaalne, kooniline või lameümarik. Õisiku soomused on olenevalt sordist rohelised kuni tumelillad, õis helesinine.

Artišoki kodumaaks loetakse Etioopiat, kust edasi laienes Egiptusse ja seejärel hakati kultiveerima kogu Euroopas. Kui vana see taim on, pole päriselt teada, kuid Venemaa lõunarajoonides hakati kasvatama teda umbes 300 aastat tagasi.

Kasvab ka Eestis

Hariliku artišoki kasvatamine meie oludes õnnestub paremini üheaastasena. Istikud tuleb meie oludes kasvuhoones või toas ette kasvatada ja taimed istutada avamaale pärast öökülmade möödumist. Hea hooldamise korral tekivad õisikud suve lõpul. Mitmeaastase kultuurina kasvatades tuleb enne külmade saabumist taime maapealne osa ära lõigata ning katta juured kõdusõnniku või puulehtedega. Taimed võib ka maa seest välja kaevata ja keldris hoida. Ületalve säilitatud taimedel moodustuvad õisikud juba suve algul.

Kasvama jäetakse 2–3, suurema arvu korral jäävad nad väikeseks. Koristusküps on õisik siis, kui soomused hakkavad avanema, kuid õie värvus pole veel näha. Hariliku artišoki kasvatamine on igale aednikule esimesel aastal põnev, aga vaeva väärt katseeksam.

Toiteväärtus

Artišoki vitamiinisisaldus ei ole just suur, kuid koos süsivesikutega B-grupi vitamiinid, vitamiin C, karotiin, park- ja aromaatsed ained annavad meeldiva maitse. Nimetamisväärsetes kogustes leidub temas mineraalaineid — fosforit, magneesiumi, rauda jt, aga ka ülitähtsaid bioaktiivseid aineid, mis kutsuvad organismis kasulikke protsesse esile.

Tänapäeval on teada, et selle taime tervendavad omadused tulenevad suuresti ainest nimega tsünariin. Peaaegu 80% süsivesikutest on polüsahhariidid, eeskätt inuliin, seepärast on ta eriti aktuaalne diabeetikute toidulaual. Artišokk on populaarne gurmaanide hulgas, sest ta on väga maitsev, vähese kalorsusega, kuid ometi täiskõhutunnet tekitav.

Artišokk toidulaual

Artišoki puhastuskadu on suur, see tõstab tema hinda. Toiduks kasutatakse veel puhkemata õisikuid (korvikesi). Artišokid tuleks ette valmistada järgmiselt:

* juurikas ja lehtede puitunud osad lõika ära üsna põhja lähedalt
* hõõru lõikepinda sidrunimahlaga, et tumenemist ära hoida
* supilusikaga eralda südamik
* pese hoolikalt ja aseta ühekordse kihina keedunõusse
* vala peale vähese soolaga keev vesi, keeda kaanetatud nõus 10–15 min
* pane sõelale nõrguma põhjaga ülespidi ja seejärel aseta vaagnale
* riputa üle teile sobiva rohelisega (sobib hästi petersell) ja söö sulavõi ehk võiseguste kastmetega
* artišokki võib hautada ka koos tomati ja sibulaga
* keeda võimalusel pul-jongis, saad köögiviljad maitsvamad
* serveeri kindlasti koos keeduvedelikuga
* peolauale võid täita südamiku sobiva täidisega (seened, hakkliha, köögiviljad jm)
* jälgi poest ostes, et lehed ei oleks pruunikad ja õisik avanenud (sel juhul üle-küpsenud)
* aia ülejääk konserveeri nagu lillkapsast või sügavkülmuta (eelnevalt vala üle keeva veega).

Tunnustatud ravimtaim artishokk

Artišokk on ravimtaimena tuntud rohkem kui 2000 aastat. Oma esimese tunnustuse sai ta kui neerude ja kusepõie stimulaator, hiljem keskajal sai tuntuks hea sapiajatina ja diureetilise vahendina. Juba 18. sajandil tunnistati artišoki lehtede ravitoimet kollatõve ja reu-ma ravis. Farmaatsiatööstuse arenedes said võimalikuks mitmedki artišoki töötlemi-sel saadud preparaadid. Nii pakutakse tänaselgi päeval apteegis maksa kaitseks ja seedimise soodustajaks artišokiekstrakti. Järjest ja järjest avastati artišoki uusi ravi-omadusi ning kokkuvõtlikult tänase päeva sei-suga soovitatakse teda kasutada:

* südamehaiguste puhul, mis seotud tursetega
* kõrge kolesteroolitaseme korral, kuna sisaldab tsünariini
* liigeste (eeskätt reuma) haiguste korral
* puhitiste ja iivelduse korral
* vanematel inimestel veresoonte lupjumisel
* kõrge maohappesuse korral
* suhkruhaigetel, kuna sisaldab palju insuliini
* nõrga immuunsüsteemi puhul
* kehakaalu langetamiseks
* maksa vaevuste leevendamiseks
* seedehäirete korral (rasvane toit)
* nahahaiguste korral (psoriaas, ekseemid)
* sapikivide väljatoomiseks
* hepatiidi korral jne

Ravi eesmärgil kasutab farmaatsiatööstus kogu taime, ka juuri. Kodusel teel võime kastada mahla valmistamiseks kõiki osi ja toormahl on kahtlemata üks parimaid ravimeid, üksnes alustada tuleb mõõdukate kogustega. Noori lehti ja võrseid sobib süüa toorsalatites ja suppides, aga ka neist teed valmistada. Vähim mõjuv annus ööpäevas on 6 g droogi või 500 mg kuivekstrakti või 3-8 mg vedelekstrakti.

Allikas: TÜ farmaatsia instituudi farmakognoosia dotsent Ain Raal, Lege Artis, juuni 2004.