Mingi köögiori olen või?!?
Aga suvel! Suvel oli nii: silm lahti: süüa. Tavaliselt putru, vahelduseks helbeid või müslit või kuumi võileibu. Natukese aja pärast mingit puuvilja, hea küll, see on ainult ärapesemise vaev. Saavad isegi kätte ja oskavad pesta.
Siis lõunasöök. Kindlasti midagi sooja — korralikku, mitte mingeid poolfabrikaate. Meil on selline vaikiv kokkulepe, et rämpsu ei sööda. Kohe ei ostagi poest mingit purgisuppi või kahtlast kotletti või muud ebamäärast, millest ei tea, mis sinna sisse on topitud. Viinereid sööme kord aastas ja kiirtoitu umbes sama harva.
Nii et lõunasöök. Nõudepesust parem ärme räägi, eks. Siis veel õhtuoode. Suvel olime sel ajal tavaliselt õues, mis tähendas, et võileib, jogurt või puuvili olid kotis kaasas. Juua peab ringi liikudes ka alati kaasas olema. Ilma söögi- ja joogivaruta ei maksa väikeste lastega välja minnagi, näitab minu kogemus, muidu tuleb kohe poodi kooberdada.
Õhtu tähendab loomulikult jälle söögitegemist. Ja ikka sooja söögi valmistamist, sest õhtul tuleb mees koju ja tahab ka midagi head süüa. Meil käibki selline kõige parem toidukord õhtu poole, kui kõik on töölt tulnud. Eks ole lastel ju aias käimine ka töö tegelikult. Ja lasteaiatoidu kvaliteedi suhtes mul illusioone pole.
Suvel, kui kõik suud olid lauas, tegin tihtilugu veel magustoitu ka. No marju oli, kissellid ja mannavahud lähevad kõigile hästi peale. Kooki küpsetada ma suvel eriti ei viitsinud, see ajanuks toa veel palavamaks, kui ta niigi oli. Nii et marjakoogid jäävad sügiseks ja talveks, mis sest, et marjad on külmutatud.
No ja mis te arvate, kaua see kõik aega võtab? Terve päeva! Suvel oli mul igatahes kohati tunne, et mul kulub köögis pool päeva vähemalt. See on küll ilmselt ainult tunne, sest tegelikult sai ju pikalt õues olla ja ringi liikudes ka väljas süüa . Aga ikkagi!
Mu selleaastase napi puhkuse parim osa oli, teate, mis? See, et mees tegi süüa. Lasin ennast ja lapsi toita suurima rahuldustundega. Esiteks, mees teeb süüa minust tunduvalt paremini. Teiseks, ta teeb teistsuguseid asju, aga vaheldus on ju kõige parem asi maailmas. Kolmandaks, ta viitsib mässata ja vaeva näha. Aga mis tal viga, minu jaoks on see kõik ju rutiin!
Ema tegi ka puhkuse ajal süüa, see sobis mulle. Emade asi ongi ju toita. Et ma oma lapsed kaasa toon, keda samuti toita saab, on tema jaoks veel eraldi boonus. Mulle tundub millegipärast, et lapselapsi toidetakse eriti suure rõõmuga — kuuldavasti pidid lapselapsed oma lastest veelgi kallimad olema.
Oijah, ma armastaksin oma ämma ilmselt tunduvalt rohkem, kui tema ka süüa teeks. Aga ta ei tee eriti hea meelega. Kui teeb, siis pika hambaga. Talle ei meeldi, see on näha. Ilmselt on tal laste suurekskasvatamise tulemusena söögitegemisest selline kopp ees, et nüüd viilib sellest, kuidas aga saab. Kahtlustan, et olen ise kahekümne aasta pärast samasugune.
Puhkus on nüüd läbi ja mitte keegi mulle enam süüa ei tee. Olen ise see, kes toidab. Ja jäägu see tänane jutt siin meie vahele, sest tegelikult ma ei virise. Ma tean, et te mõistate. Ärge tulge ütlema, et teie ole vahel söögitegemisest tüdinud. Kui te pole tüdinud, siis järelikult pole te juba terve nädala magustoitu teinud või olete oma peret toitnud poolfabrikaatidega.
Vahel tuletan ma vene aega meelde ja siis taipan rõõmustada — võin oma lapsi tolle ajaga võrreldes ikka toredasti toita. Eriti rõõmustan puuviljade üle: kas meie olime lapsepõlves üldse nektariinidest ja kiividest midagi üldse kuulnud, söömisest rääkimata? Apelsinid olid defitsiit ja banaane müüdi vist küll ainult pealinnas.
Ja kui ma mõtlen veel kõigile neile lastele, kelle emal ei ole anda osakekestki sellest, mis minul, siis haarab mind tänutunne olemasoleva pärast. Vaatan heldinult, kuidas kaheaastane oma pisikese molu toiduga määrib, ja läkitan kosmosesse naiivsevõitu, aga valusalt siira soovi, et kõik maailma lapsed võiksid iga päev kõhu täis süüa.
