Mitmekülgne sidrun
Sidrunipuu algne kodumaa on Loode-Indias. Tegemist on igihalja ja roosade õitega, 3-7 m kõrguse puuga, mis kasvukohana eelistab soojema kliimaga alasid. Soojas kasvukohas õitseb sidrunipuu mitu korda aastas ja ühel puul esinevad samaaegselt nii õied kui viljad. Täiskandeeas sidrunipuult võib saagi koristamisel saada üle tuhande vilja. Botaaniliselt on sidrunid mahlarikkad lihakviljad. Kujult on nad kas ovaalsed või munajad ning kaaluvad tavaliselt 75-150 grammi.
Aromaatne koor
Sidruni koor, mille värvus muutub rohelisest kollaseni, on pindmiselt kas sile või kergelt krobeline, õhuke või paks. Koor näitab vilja küpsust. Vilja valmimist ja kvaliteeti hinnatakse just koore läike, mitte niivõrd värvuse järgi. Sidruni koores on väiksed eeterlike õlide mahutid, mis avanevad koore pinnale. Lõhnateraapiast on teada, et sidruniõli lõhn värskendab, teritab tähelepanu ja suurendab keskendumisvõimet. Sidruniõlide värskendava lõhnamaailma on avastanud ka parfümeeriatööstus. Üha rohkem on kosmeetikatooteid, mille koostisainete hulka kuuluvad sidruni eeterlikud õlid, kus põhikomponent tsitraal.
Et sidruni koorest väljapressitud õlid on tugeva ja intensiivse lõhnaga, siis kasutatakse neid sageli just meestele mõeldud lõhnatoodetes. Ka paljudes puhastusvahendites on sidruniõli igapäevane lõhnalisand. Lõhnaga seoses veel üks tähelepanek: kuuma veega ülekallatud sidrunid lõhnavad palju tugevamini, sest kuumas aurustuvad sidruniõlid hõlpsalt. Siit ka selgitus faktile, miks sidruniviiluga tee nii aromaatselt lõhnab.
Külmpressitud sidruniõli teine põhiline toimaine on limoneen. Sidruniõli kasutatakse nii nahahooldusõlide koostises kui ka sissehingamiseks. Esimesel juhul aitavad sidruni eeterlikud õlid nahapoore puhastada ja nahal elutsevaid baktereid hävitada, teisel juhul pakuvad leevendust ülemiste hingamisteede külmetushaigustele. Perenaised kasutavad sidruniõli erinevate toitude maitsestamiseks. Riivitud sidrunikoort lisatakse maitse parandamiseks keeksidele, kreemidele, kissellidele jt toitudele.
Sidruni alumistel valkja värvusega koorekihtidel on ülekaalus mõrkjas maitse, mis samuti sobib maitsestajaks erinevatele jookidele-söökidele. Kuid sidrunikoore kasutamisega ei tasuks ka väga hoogu minna. Pole ju saladus, et sidruneid nii nagu ka teisi tsitrusvilju pritsitakse enne transporti mitmesuguste tugevatoimeliste konservantidega või pikendatakse säilivust hoopiski väävlioksiididega töötlemisel. Need ühendid ei lagune, maha pesta on neid raske ja aegamööda imbuvad nad ka koorealusesse kihti.
Sees on hapu ja vitamiiniderikas viljaliha
Sidruni mahlakas viljaliha on kollane ja teravalt hapu maitsega. Osta tasub kõva ja suuruse kohta suhteliselt rasket sidrunit — nii saab kinnitust rohkest mahlasisaldusest. Sidruni viljaliha biokeemilise koostise firmamärk on kindlasti sidrunhape, mille sisaldus võib tõusta kuni 7%ni. Tõsi, tavaliselt on sidrunites seda ühendit siiski pea poole vähem.
Teistest ühenditest on sidruni mahlakas osas mõne protsendi ulatuses seeduvaid süsivesikuid, protsendi piires valke ja tühises osas rasvu. Viimased on koondunud seemnetesse, mida ju niikuinii ei sööda. Ka sidruni energeetiline väärtus on väike, sest 100 g annab tarbijale vaid kuni 35 kcal.
Hapul sidrunimahlal on kulinaarias mitu kasutusala. Saleduse pooldajad soovitavad janu kustutamiseks vähese sidrunimahlaga maitsestatud külma vett, sest see jook on värskendav, meeldiva maitsega ning ülimalt kaloritevaene. Ka kõigile tuntud karastusjook limonaad kujutas valmistamise algusaegadel ei midagi muud kui naturaalset sidrunijooki. Sidrun on limonaadile nimeandjakski, sest sellele viitavad nii ingliskeelne lemon, itaaliakeelne limone ja hispaaniakeelne limon.
Toore kalafilee ülehõõrumine sidruniviiluga ja hilisem loputamine aitab vabaneda osadele inimestele ebameeldivast kalalõhnast. Rasvase kalaviilu piserdamine sidrunimahlaga soodustab kalarasvade emulgeerumist ja hilisemat seedimist ning ka imendumist. Tükeldatud heledatooniliste puuviljade pritsimine sidrunimahlaga aga takistab nende hilisemat tumenemist õhuhapniku toimel. Seevastu happemarinaadides aitab sidrunimahl kaasa liha sidekoe pehmenemisele.
Sidruni vitamiiniderohkusest on kujunenud peaaegu legend. Eriti ülistatakse sidrunit kui vitamiin C allikat. Tõsi on see, et just sidrunid ja nende mahl olid esimesed ravimid, mida inimesed hakkasid kasutama skorbuudi vältimiseks pikkadel merereisidel. Inglise arst A. Lind avaldas 1757 teose pealkirjaga “Traktaat skorbuudist”, milles tutvustati skorbuudi vältimist erilise sidrunisordi mahla kasutamisega. Samas tuntakse nüüdisajal paljusid teisigi söödavaid taimi, mille askorbiinhappe sisaldus ületab oluliselt sidruni vastava näitaja.
Sidrunimahl tervise ja kehailu teenistuses
Rahvameditsiin tunnustab samuti sidrunimahla kui tõhusat ravivahendit. Köha, nohu ja kurgupõletiku korral on meega segatud sidrunimahl hea ravim, mis leevendab vaevusi. Sidruni ja mee segul on veel rahustav ja und soodustav toime. Sidrunimahl ergutab seedenäärmeid, kaasaarvatud ka süljenäärmeid, mistõttu seda soovitatakse kasutada söögiisu tõstmiseks.
Eriti sobiv on sidrunimahl neile, kel probleeme mao alahappesusega. Veega lahjendatud sidrunimahlast on abi ka igemepõletiku puhul, juhul kui sellega suud loputada. Ekslik on arvamus, nagu sobiks sidrunimahl ainult seespidiseks kasutamiseks. Rasusele nahale on lahjendatud sidrunimahlaga pesemine soodne, pehmendab ja puhastab nahka ning vähendab rasu eritumist. Ka juustele annab sidrunimahlaga lahjendatud veega loputamine kauni läike. Nagu nahagi puhul on sidruniga töötlus sobilik just rasuste juuste korral.
