Pentsikud retseptid ning etiketi kirjeldused, mis 500 aastat tagasi olid Itaalia aadlike õukondades ilmselt küllaltki levinud, pikitud Leonardo-poolsete märkuste ja köögitöö tõhustamiseks leiutatud masinate kirjelduste ning joonistega, teevad raamatust äärmiselt muheda ja kohati pööraselt naljaka lugemistüki.
On tähelepanuväärne, et ajal, mil üks korralik praad tähendas rikkalikku hirvekintsu, püüdis Leonardo propageerida taimetoitlust, tasakaalustatud toitumist ning panna rõhku toidu kaunile serveerimisele. Kõige muu hulgas võib teda lugeda servjettide leiutajaks.
Mõned kurioossemad näited sisukorras äratoodud märkmete pealkirjadest, mis kindlasti ärgitavad isu, kujutlusvõimet ning uudishimu:
Head katsetamist!
Banana Yoshimoto „Köök”
Seda raamatut lugedes läks kõht kiiresti tühjaks ning tekkis isu just jaapani toitude järele. Raamatus valitseb lummav ning poeetiline õhkkond, milles peategelane kirjeldab sugestiivselt toidu valmistamist ning kirge erinevate köökide vastu — hubaste ja kõledate, mõnusalt räpaste, suurte ja väikeste. Peaasi et köögis oleks külmkapp täis erinevaid toiduaineid, millest hõrke roogi valmistada.
Tegin õhtusööki kaks tundi. /--/ Kui selge öö oli saabunud, hakkasime valmis saanud hiiglaslikku õhtusööki sööma. Salat, pirukas, hautis, kroketid. Praetud tofu puljongis, sojakastmes hautatud juurviljad, klaasnuudlid ja kana koos aemono lisandiga…
Üksildase peategelase kulinaarsed saavutused köögis on põimitud kummastavasse sündmustikku, milles traditsiooniline jaapani kultuur põimub lääneliku eluviisiga. Minus tekitas selle raamatu lugemine mingi seletamatu austuse jaapani köögi vastu, mis mõni aeg hiljem, pärast raamatu lugemist Tokyosse sattudes, veelgi süvenes. Jaapanlased austavad toitu, mis väljendub nii toidu valmistamises, söömises kui ka selle külalistele pakkumises.
Hämarduval märtsiõhtul Tokyo Roppongi linnaosa traditsioonilises söögikohas istudes ja üle laua meile süüa valmistavat kokka jälgides tabas mind déjà vu — tundus, nagu oleksin raamatu tegevustikku päriselus jälginud. Nii suure hardumusega paistis kokk mulle köögivilju hakkivat!
Pole vist vaja lisada, et kogu tema pühendumus kajastus ka meie söögielamuses ning maitsemälestused Tokyost on siiani mu elu ühed eredamad.
Itadakimasu!
Ray Bradbury „Võilillevein”
See maailmakuulsa ulmekirjaniku autobiograafiline romaan on tõeline pärl omasuguste seas. Soe, kaasakiskuv, õrn ja kuldne nagu suvine õhtupoolik, mil maailm tundub kaunis ja lõpmata lahke. Kuid see oli ka esimene kord, kui ma kuulsin millestki sellisest, nagu seda on võilillevein…
Muidugi pidasin seda alguses väljamõeldiseks — ikkagi ulmekirjanik ju, eks ole. Kuid hiljem järele uurides selgus, et säärane kummastav jook on tõepoolest olemas — ja seda valmistatakse isegi Eestis. Kuna meie kodused kääritamisalased katsetused on siiani piirdunud mitte just parima tulemuse andnud „Sarumani õllega” (nime sai see kole jook vannitoanurga hämaruses ähvardavalt helendanud purkidele peale tõmmatud valgete õllegaasi täis kummikinnaste järgi), siis ei ole võililleveini ette võtta veel julgenud… Aga retsept satub ikka ja jälle ette ning ma tean, et kunagi…
Toon retsepti nüüd siin ka teile — proovige ja saatke maitsta mullegi.
Vaja läheb 10–15 liitrit võililleõisi, 8 sidrunit, 2 kg rosinaid, 5 kg suhkrut ja pakk veinipärmi.
Lahusta pool suhkrust 5 liitris kuumas vees. Lisa võililleõied, tükeldatud sidrunid ja rosinad. Kalla juurde kuuma vett, et kokku oleks 20 l. Pane tähele, et temperatuur oleks 20–25 °C. Seejärel lahusta segusse veinipärm.
Valmivat veini tuleks loksutada või segada vähemalt kaks korda päevas. Nelja päeva pärast kurna õied, sidrunid ja rosinad välja ning sega puhtasse segusse ülejäänud suhkur. Vajadusel lisa veel vett, et segu oleks 20 l. Vein peaks valmima 10 päevaga.
“Isuärataja” levikohad leiad Muusa kodulehelt.
Muusa soovitab veel isuäratavat lugemist:
Maaliline gurmee
Vaal-galerii on koostöös Eesti Peakokkade Ühendusega andnud välja rohke fotomaterjaliga trükise, mis püüab parimal viisil ühendada maali- ja kokakunsti: 48 natüürmordi ainetel on 24 peakokka loonud igaüks kaks rooga.
Laura Esquivel, „Nagu šokolaadi keeduvesi”
1994. aastal maailma bestsellerite edetabelisse kuulunud noore hispaanlannast naisautori romaan armastusest, kulinaariast ja hispaania peretraditsioonidest, mille moto on: „Voodisse ja söögilauda kutsutakse vaid üks kord.”
Anthony Capella, „Armu toit”
Laura Patterson on ameerika vahetusüliõpilane Roomas, kes otsustab, et tema õige mees peab olema meisterkokk. Ta kohtub nägusa ja noore Tomassoga, kes on kokk peenes Templi restoranis. Vähemasti nii Tomasso seda Laurale serveerib. Tegelikult on ta seal restoranis kõigest kelner, ning kokk on hoopiski tema uje sõber Bruno…
Raamatus on lisaks mõnusale, romantilisele ja humoorikale loole ka Itaalia köögi retsepte ja tutvustatakse ka üldiselt Itaalia toidutegemise põhimõtteid.
Peter Mayle, „Aasta Provence’is”
Nimetatagu seda reisikirjaks või ilukirjanduslikuks päevikuks. Raamatu kaante vahel on läbiõige kirjaniku ühest Prantsusmaal veedetud aastast. Mõnusa huumoriga vestab autor Provence’i inimestest, tavadest, loodusest, prantsuse köögist ja prantsuse bürokraatiast, aga ka soojade tulles Provence’i tulvavatest turistidest, sealhulgas Inglismaalt saabuvatest supelsaksadest ja nende ambitsioonidest.
Ka tõsistest probleemidest räägib Mayle muhedas stiilis, maitsestades seda aeg-ajalt tervendava eneseirooniaga.
Paul Reiser, „Kahekesi”
Lõbus lugu teineteise leidmise köögipoolest: kuivõrd erinevad võivad olla muidu sobivate inimeste maitsed, mis juhtub teiste paaridega suhtlemisel, söömisel, reisimisel jms. Raamatu autor Paul Reiser sai tuntuks näitlejana telesarjas „Hull sinu järele”, kus ta mängis koos Helen Huntiga.
Marlena di Blasi, „Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias”
Järg raamatutele „Tuhat päeva Veneetsias” ja „Tuhat päeva Toskaanas”.
„Pärast Veneetsiat, pärast San Cascianot pean ma olema järeleandlik, sest saatus ei taha mulle korralikku kööki anda. Rahustan enda sees susiseva rästiku maha, jõllitan musta lakitud kapikest, keeran lukuaugus võtit. Uksed vajuvad lahti ja paljastavad kontori joogikraaniga sarnaneva valamu, ühe põletiga pliidi, nõudepesumasina, kuhu mahuks tervelt neli taldrikut, külmkapi, mis on samasuguse nukuversioon nagu San Casciano omagi.
Kaks riiulit. Kindalaeka suurune jääkapp. Kaks sinist alust jääkuubikute jaoks. Kolm mikrolaineahju. Panen uksed kinni kõige vaiksema võimaliku vaenuliku jalahoobiga ja luban endale, et sel suvel sööme keedetud-küpsetatud toidu asemel kokkuklopsitud toitu.”
Jussi Talvi, „Gastronoomia ajalugu”
„Gastronoomia ajalugu on tulvil halastamatut julmust ja erakordset isekust. Samas aga kõige suurepärasemat loomisvõimet ja kunstilisust, uskumatult head maitset ja koguni ligimesearmastust. Ajaloo valguses ristuvad just gastronoomias inimese kõige alatumad ja ilusamad iseloomujooned.”
Nii kirjutab soome suurimaid toidukultuuri asjatundjaid Jussi Talvi oma raamatu järelsõnas. Tal on muidugi õigus. Gastronoomia, inimese oskus toitu teha, on kujunenud kõrvuti „suure” ajalooga, sellega aeg-ajalt ristudes, seda koguni mõjutadeski. Gastronoomia on aidanud valitseda riike, pidada läbirääkimisi, võita lahinguid. Kuid mitte ainult. Gastronoomia on olnud ka vaese mehe leidlikkus ja oskus kitsasteski oludes ellu jääda ja söönuks saada.
Inna Põltsam, „Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”
See on ajaloolase pilguheit eesti ülikute kööki keskaja lõpupoole, mis koostatud peamiselt tsunftide skraade, arvete, raemääruste ja testamentide põhjal. Ning abiks on isegi kriminaalkroonikad, kus astuvad üles kõige kõvemad prassijad, kes on õlle või veiniga liiale läinud.
Kuigi dokumenteeritud retsepte on sellest ajast üsna vähe, on siiski raamatu lõpuosas ka üsna mõnus retseptikogu tõeliselt rustikaalse kokanduse austajaile. Proovida tasuks üsna erilisi täidetud kanu — peki, viinamarjade, pirnide, pipra, safrani, majoraani ja tüümianiga näiteks. Ja muide — kas teate, kes on esimene nime järgi teada olev kokk Tallinnas? Uurige järele.
Muusa köögi- ja söögiteemaline erinumber „Isuärataja“ vahendab maitseelamusi ilukirjandusest.
