Toiduäpardus: heleda leegiga põlev ja punase pipraga maitsestatud sünnipäevakook
Lugu ei juhtunud küll minuga, vaid vanema sugulasega. Aga lõbus on ta sellegipoolest.
Sel pensioniealisel proual oli sünnipäev kevadel, ilusal aastaajal, mil mõnus sünnipäevalistele oma aia rabarberitest kooki küpsetada ja seda siis soojalt üheskoos aias nautida.
Traditsiooniliselt algas sünnipäev hommikul kohe oma pere keskel veidikese veiniga.
Ka külalistele toidu valmistamine läks väikese veini saatel.
Sealhulgas ka koogitegemine ja pliidikütmine ja koogi küpsemise jälgimine — ikka lõbusalt väikese veiniga. Selles vanuses oled juba nii elukogenud, et saad aru, et sünnipäeva peab ju nautima, mitte tõsiselt rügama, higimull otsaees.
Külalised saabusid ja saabusid üksteise järel, vahepeal sai pliidile kiiruga veel puid alla visatud, kui tuli meelde koos külalistega ahju vaadata, põles kook lausa leegiga.
No mis seal siis ikka — rabarberit aias jätkub, jahu ja mune ka rohkem varutud — uued rabarberid põõsast välja, munad mikseriga surrdi! vahtu, kook vormi ja ahju!
Aga enne ikka paksult kaneeli ka peale, see ju rabarbarikoogi üks põhiline osa.
Ja külaliste abiga suudeti kook seekord õigel ajal ahjust välja saada.
Siis läks maitsmiseks — ja vaid maitsmiseks see jäigi.
Sest kaneeli asemel olid veidi veinised käed haaranud punase pipra purgi ja veidi veinine nina ei vaevunud kontrollima, millega tegu.
Aga külalised olid viisakad ja lõbusad ja tunnistasid itsitades, et väga huvitav maitse . . . no tõesti huvitav . . . ei, aitäh, juurde seda enam ei soovi, võtaks parem veel salatit, see on ka väga hea . . .
