Juhtus see alles paar nädalat tagasi, olles oma noormehe perega mõnusalt Rootsis läänerannikul suvitamas. Mäletasin, et eelmisest ühisest üritusest olid nad minu küpsetatud rabarberikoogist vaimustuses. Otsustasin siis seegi kord, et küpsetan perele midagi eestipärast, st "kohupiimaga". Rootsis küll eestimaist terakohupiima saadaval ei ole, kuid selle retsepti puhul sobib hästi ka kohupiimapasta, Rootsis müüakse seda "kvarg" nime all.

Käisin peale mõnusat paadisõitu poes, ostsin kõik koostisained ja perenaine leidis ka paraja koogivormi. Ettevalmistused sujusid suurepäraselt. Pidin vaid koogi ahju panemise ajastama selleks ajaks, kui õhtune pearoog ahjust välja tuleb. Ka see ei olnud probleemiks. Küll olin natuke mures ahju pärast, sest võõras ahjus küpsetades ei saa kunagi kindel olla, kui palju kraade vüib kasutada ja kui kaua võtab küpsemine aega. Minu rõõmuks sujus ka küpsemine väga hästi. Läks küll kauem aega kui olin perele lubanud, aga pigem tahtsin kindel olla, et kook ikka läbi küpseks ja serveerides laiali ei vajuks. Kuna kasutada sain klaasvormi, oli hästi näha, et ka koogipõhi on just parasjagu küpsenud ja sellega kadusid ka minu kõige suuremad hirmud.

Et kooki otse ahjust võttes lõigata ei saa, otsustasin, et viin koogi õue maja trepile jahtuma. Panin kenasti otse ahjust võetud kuuma koogivormi suure puust lõikelaua peale ja asusin ukse poole teele. Kuna aga majas oli koer, keda üksinda õue ei lubatud, oli välisukse ukseauku pandud väike võre, et takistada koeral omapead jalutama minna. Mina seda nägin ja proovisin siis varvastega võrest kinni haarata, et seda liikuma saada, et siis ma ise saaksin trepile astuda. Aga kahjuks olin unustanud, et klaasvorm on puust lõikelaua peal väga libe ja nii see kauaoodatud kook sealt lõikelaua pealt maha kukkus. Peremehe jalanõud täitusid korrapealt ülimaitsva kuuma koogiga ja kooki sai ka kogu ülejäänud esik täis. Kuuma kooki sain ka ise endale jalgade peale, nii et põletusarmid on siiani  alles. Kes sellel ohtul kooki sai, oli koer, sest tema maitses seda enne, kui mina koristamisega lõpule jõudsin.  Kõik olid kurvad, sest koogi valmimist oodati suure õhinaga ja muidugi oldi mures minu põletushaavade pärast.