Asi juhtus Hiiumaal, suisel päeval ühes pisikeses talus. Olin ennast seltskonna ees, keda oli seitse inimest, nii üles haipinud, et sõpruskonnal jooksis tugeva ent hõrgu kehakinnituse järgi suu vett terve hommikupooliku — ootasid gurmee-lõunatundi ning käisid pidevalt pinda, et ma toidu valmistamisega juba algust teeks. Roaks lasanje. Maailma parim, olin teatanud ning eneses täiesti kindel.

Hommikul sai läbi ime kohalikust kauplusest kõik vajalik valmis soetatud, isegi seller bolognese jaoks ning lasanje liistud. Vedas!

Talus oli korralik ahi, kuid lasnjele sobiliku vormi otsimine võttis aega. Lõpuks leidsime ka selle. Milline õnn, mõtlesime kooris. Hakitud liha särises raskel malmpannil, riputasin maitseaineid nagu vilunud telekokk ja seletasin hoolega, tähelepanu nautides, juurde, kuidas tõelist lasanjet teha tuleb!

Värsketest hakitud tomatitest, riivitud porganditest ja sellerist ning eriti kangest küüslaugust ja sibulast sai hakkliha ning pipra, soola ja basiiliku abiga maailma maitsvaim bolognese. Nüüd siis sipsti veel bechamel, selle päris oma, tõeliselt rammusa retsepti järgi: rohkelt võid, jahu, tublisti rõõska koort, pipart, soola ja toorjuustu ja muidugi mandrilt kaasa võetud muskaat. Ülimegamõnus! Andsin andunud fännidele ka teelusika otsaga maitsest rõõmu tunda. Kõrvad kikitasid endid jube ette rahulolevate ohkamiste ootuses, sest roog pidi tulema nii erutavalt maitsev, et hakka või nutma!

Nii, hõikasin seltskonnale, kõik kaema, kuidas teadjad tegutsevad! Määrisin metallvormi (muud polnud) rahuliku meelega õliga kokku, asetasin lasanjeplaadid vormi, siis bolognese, seejärel lasanje, ikka risti eelmise kihiga, no nii nagu peab! Siis bechamel, no sai vist neli või viis kihti, enam täpselt ei mäleta, peale riivitud juust ning oregano, et ikka lõhna ka oleks! Ja siis ahju! No mida pekki, mis nüüd siis?!

Köhatasin kohmetult. Ahi oli ammu soe, ainult pista nüüd vorm ahju ja mõnekümne minuti pärast saad kiidulaulu kuulda, mõtlesin. Aga no, pekki, ei lähe noh, vorm ei lähe ahju! Lihtsalt sigidik ei mahu, on liiga suur. Maa värk, jõudsin kiruda, pekki normaalset vormi pole… pane või roahakatis keema, tead. Proovisime isegi pliita peal küpsetada… aga lõpuks sõime ikka kohalikust sadamast ostetud lestakalu. Nii paljukest siis Hiiumaa lasanjest.