Asi, mida ükski kool vanematele ei tunnista: koolilapse koolitarvete hulka kuuluvad ka arvuti ja nutitelefon

 (35)
Koolilaps nutitelefoniga
Koolilaps nutitelefonigaFoto: Tiit Blaat

Kui lapsevanemale tundub, et nutitelefon tema koolilapse taskus on üks edevuse mõõdik, sest hädakõned saab tehtud ka vanaisa vana “klahvikaga”, siis on viimane aeg tutvuda riiklikult tähtsate dokumendtidega nagu “Digipöörde programm 2018-2021” ja “Õpilaste digipädevuse mudel”.

Nende dokumentidega pannakse paika see, mida tegelikult ükski kool pole julgenud oma õpilaste vanematele otse välja öelda: koolilapse kohustuslike koolitarvete hulka kuuluvad arvuti ja nutitelefon. Seda antakse mõista n-ö hiilivalt ja vaikselt: õpetajad paluvad tunnis nutitelefonid välja võtta, et teatud õppekeskkonnas ülesandeid sooritada või jätavad kodutööd, mida tuleb arvutis teha. Ilmselt ei taha te teada, mida tunneb teie laps klassis, kui peab kätt tõstes märku andma, et ta ei saa tunnist osa võtta, sest (ikka veel) pole tal nutitelefoni või sel puudub internet või on see nii vana mudel või nii vähese mäluga, et muudab kaasalöömise võimatuks.

Niisiis, palun uskuge oma last ja mõelge korraliku nutitelefoni muretsemisele, sest nagu ütles aasta eest Eesti Päevalehe koolilisale haridus- ja teadusministeeriumi e-teenuste osakonna asejuhataja Kristel Rillo: "Digipädevus on üks kaheksast üldpädevusest, mida tuleb koolidel õpilastele lisaks õppeainetele õpetada." Nii ongi.

Ainevaldkondlikus mõistes asjakohase digipädevuse omandamine on kõikide õppeainete õppimise juures üks eesmärke, sätestavad ülal nimetatud dokumendid.

Seotud lood:

Ministeerium on loonud digipädevusmudeli, milles kirjeldatakse ootusi õpilaste teadmistele ja oskustele erinevates vanuseastmetes. Nii näiteks peaks 3. klassi õpilane oskama sisuloome valdkonnas juhendaja abil ise digitaalseid materjale luua (näiteks loovtöid). Keskharidusega noor peaks suutma luua lihtsamat veebilehte, lühifilmi vms ja 6. klassi õpilane aga peaks teadma, kuidas luua tugevaid paroole, kaitsta isikuandmeid ja mitte avaldama delikaatseid andmeid enda ja teiste kohta.

Eelmisest, 2017/2018. õppeaastast hakkas Eesti riik läbi viima digipädevuse tasemetöid, et vastavatest teadmistest ja oskustest õpilastele endale ja koolile selgem pilt anda. Riik on seadnud eesmärgiks, et hiljemalt aastal 2020 on igal koolil soovi korral võimalik kogu õppetöö viia läbi ainult digitaalsete õppematerjalide abil.

Enamus koole on esimesed sammud digipöörde poole ka astunud: koolitatakse õpetajaid, muretsetud on süle- ja tahvelarvuteid, mida õpetajad saavad kordamööda tunnis kasutamiseks lastele jagada. Jah, need vajalikud vidinad on õppealajuhataja või direktori kabinetis suure laadija küljes olemas, ometi pole suudetud lahendada üht väga lihtsat koolilaste muret: lapsed ei pääse vabalt või kasvõi eelregistreerimisel kooli arvutiklassi, et teha seal kodutöid, milleks on vaja arvutit. Ehk siis: arvutit on vaja. Koolis on ka midagi, aga neid kasutada pole võimalik. See pisiasi nullib kogu digipöörde. Ka käesoleva loo autor mäletab eelmisest aastast õpilasi, kel kodutöö tegemata põhjusel, et kodus pole arvutit. Mitte kõigil pole materiaalselt võimalik arvutit koju muretseda või siis on lapsevanemad nii ükskõiksed, et ei viitsi sellega tegeleda.

“Eestikeelne e-õppekava muudetakse paremini kättesaadavaks, järk-järgult minnakse üle e-eksamitele ja e-tasemetöödele, pakutakse õpetajatele täienduskoolitust ning toetatakse omavalitsusi ja erakoole internetiühenduse parandamisel ja õpetajatele vajalike digiseadmete soetamisel,” loetles viidatud kohas Kristel Rillo. Niisiis tasub vaid loota, et teavitustööd tehakse ka lastevanematega ning luuakse lastele võimalused arvuti ja digiseadmete kasutamiseks. Vastasel juhul läheb suur digipööre sihtgrupist ringiga mööda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare