Kooliblogi: miks ma kardan oma last kooli saata
Esiteks mulle tundub, et nagu lasteaiaski, on ka algklassides liiga palju lapsi. See vaene õpetaja, kes peab terve kambaga hakkama saama, annab kahtlemata endast parima, kuid selge on see, et temagi on ainult inimene. Ta ei suuda märgata kõikide laste soove, oskusi, puudujääke ja vajadusi. Tal tekivad omad lemmikud ning ebasümpaatiad, kes saavad rohkem tähelepanu ja kindlasti tekib igas klassis ka see keskmike punt, kelle olemasolu tuleb õpetajale meelde vaid klassipäevikusse hindeid kirjutades. Kindlasti on tore olla seal keskel, silmapaistmatu, või siis priimus, aga…
Kirjutasin juba ühes varemas kooliblogis, et minu meelest ei ole Markus veel päriselt kooliküps ning hoiaksin teda hea meelega veel aasta kodus. Ei ole aus, et augusti lõpus seitsmeseks saanud poiss peab konkureerima jaanuaris sünnipäeva pidanud plikadega. Kasvu-, arengu- ja tasemevahe on neil üüratu. Selge, et klassi priimused on sellisel juhul need jaanuari-plikad ja klassi “pätid” need augusti-septembri poisid, kes ei suuda paigal püsida, keskenduda, lugeda-kirjutada ja kelle peamine huvi on vahetunni ajal mööda koolimaja ringi joosta ja paigal istumise stressi välja elada. Saan alles nüüd tegelikult aru, miks räägitakse sellest, et Eesti koolisüsteem on üles ehitatud tüdrukutele ja soosib tüdrukuid — nii ongi. Poiste vajadused jäetakse tagaplaanile ja nende arengu iseärasustega ei arvestata, seetõttu on neil koolis ka oluliselt raskem. Muidugi, tublide tüdrukutega on vähem vaeva ja muret, joondutakse nende järgi...
Markus on oma iseloomult püsimatu, elav ja temperamentne. Just selline rüblik, kes tõenäoliselt segab klassis teisi õpilasi, tahab õpetajale vahele rääkida, sikutab igavusest plikasid patsist ja loobib pinginaabrit paberkuulidega. Ta ei ole hüperaktiivne ega kasvatamatu, nagu paljud nüüd selle kirjelduse peale kindlasti arvavad, vaid lihtsalt liiga noor. On kaks võimalust. Kas õpetaja on vanakooli-tigedik, kellele meeldivad ainult tublid tüdrukud, kes on harjunud lapsi karmilt paika panema ning eeldab, et kõik lapsed on ühe vitsaga löödud ja kukupaid. Neist, kes ei ole, tambib ta kärmelt igasuguse tegutsemishuvi, oma arvamuse ja mõtlemisvõime välja.
Või teine võimalus — õpetaja on nooremapoolne, teab natuke rohkem psühholoogiast ja laste erinevatest arenguetappidest ning poiste ja tüdrukute erinevusest ning oskab erinevas arenguetapis lastega toime tulla, ilma nende enesehinnangut ja eneseteadvust kahjustamata. Ma väga loodan, et Markuse klassijuhataja on see teine variant. Ma pole teda veel kohanud, näeme esimest korda esmaspäeval.
Teine asi, mis mulle kohe väga muret teeb, on koolikiusamine. Mäletan oma algkooli ajast kahte poissi ja ühte tüdrukut, keda kiusati esimesest koolipäevast põhikooli lõpetamisen välja. Füüsilist vägivalda minu teada nende kallal ei tarvitatud, kuid norimine, pilkamine, tagarääkimine jne kuulusid igasse päeva. Meie õpetajad otsustasid silmad kinni pigistada ja teha näo, nagu see oleks normaalne ja kinnitasid, et nad ei saagi midagi teha — lapsed peavad ise endaga hakkama saama. Lapsed on julmad, oi kui julmad. Ja sõnadega saab haiget teha veel valusamini kui füüsiliselt. Ma ei tea, mis mu klassikaaslastest tänaseks on saanud, kuid mõnikord neile mõeldes on mul neist väga kahju ja kahetsen, et omal ajal nende kaitseks rohkem välja ei astunud.
Ma loodan, et tänapäeval on koolikiusamise vastu võitlemine aktuaalsem teema ning selle koha pealt valitseb koolis nulltolerants. Aga ka see sõltub väga suurel määral õpetajast.
Ja kolmandaks — koolilaps ei ole enam väike armas säravate silmadega laps, vaid väike väsinud silmadega täiskasvanu. Sellest kirjutas Naistekasse üks murelik lapsevanem ja sedasama olen kuulnud ka paljudelt tuttavatelt. Kool ei ole laste jaoks tore ja lõbus paik, vaid pigem …hmm, mitte just piinapink, aga koormav ja väsitav ning tüütu kohustus. Tore on neil andekatel, kel kõik tuleb iseenesest ja kes saavad pärast tunde lõõgastuda, sest nad on jõudnud kodused ülesanded kiiresti valmis. Neil, kes peavad tugevalt tööd tegema, et andekatele järele jõuda, on koolis raske, oi kui raske. See murekoorem paistab juba poole aasta pealt esimese klassi laste silmist. Neilt nõutakse liiga palju, liiga puist faktiteadmist, ja nad ei tule selle suure koormusega väga hästi toime. Nad tuubivad ja tuubivad, neil ei ole aega ega jaksu sõprade ega trenni jaoks ning nad on tihti väsinud ja haiged. Kas ma tõesti peaksin olema rõõmus, et ma pean kahe päeva pärast oma lapse sellisesse keskkonda saatma, mis ta rõõmsa ja lapselikult siira olemuse üsna kiiresti hävitab? Selge, et koolis peab käima, selge, et see on vajalik, aga ideaalne oleks ju, kui see ei oleks nii piinav ja koormav, eks?
On veel palju asju, mis värske koolilapse vanema südant vaevavad, aga need on need peamised mured, millele ma ise lahendust leida ei oska ega saagi. Mina saan teha ainult niipalju, et olen oma lapsele alati toeks, julgustan, innustan, kiidan ja aitan. Ma ei räägi talle oma hirmudest, vaid räägin koolist alati positiivses võtmes, kiidan ka õpetajat ja olen tema poolt, et lapse pead mitte veelgi rohkem sassi ajada. Aga kui mulle tundub, et lapsele tehakse liiga või midagi on valesti, siis kaitsen teda kui emalõvi, see on selge!
