Koolikiusamise ohver: ma ei unusta neid kannatusi kunagi...
Viimastel aastatel on meedias palju kiusamisest räägitud. Psühholoogid analüüsivad, miks nõrgemate kallal noritakse. Jääb mulje, et seda kõike saabki lahti seletada ja eks ka kiusatavad kõigest üle saavad ja pärast kooli lõpetamist sellest enam ei mõtlegi.
Paks ja loll Karvik
Mina olen reaalselt aastaid kannatanud koolikiusamise all. Kes seda ise kogenud pole, ei oska eal mõista, mida see kõik tähendab. Olin pehmelt öeldes tüse tüdruk. Õdesid-vendi mul polnud ja lasteaiaski ei käinud. Esimene klass oli mu jaoks šokk: nii palju lapsi, kas ma peaks kõigiga läbi saama. Kartsin ja olin endassetõmbunud. Paar aastat oli siiski kõik rahulik, olime nii pisikesed ka. Kuskil kolmandas klassis hakkasid poisid norima, et olen paks ja loll lehm. Mu nimest tuletati kuidagi „Karvik“. Nii hakatigi mind kutsuma. Klassis oli see kõigi jaoks normaalne. Mu vihikuid rebiti puruks ja kehalise tunnis lükkasid teised tüdrukud jalgpalli mängimise ajal mind teadlikult pikali. Kord hakkasin valust nutma ja siis oli lõbu laialt.
Nii see jätkus aastaid. Õpetajad küll teadsid ja üritasid ka teisi noomida, kuid see tegi asja hullemaks. Ma ei tea, kuidas praegu, aga toona oli õpetajatel üldiselt ükskõik. Polnud ka nutitelefone, millega kiusamist filmida ja suhtlusportaalidesse riputada. Vaikiv teadmine, et kedagi mõnitatakse, aga mis siis… Elasin maakohas ja ega polnud ka alternatiivi teise kooli osas. See asus väga kaugel ja seal poleks ka kuskil elada olnud.
Kaheksandas-üheksandas klassis poisid juba rahunesid, aga siis muutusid õelamaks just tüdrukud. Oli lahedate tüdrukute kamp, kes siis „Karviku“ peal end välja elas. Mind tembeldati lesbiks, järgmisel hetkel juba hooraks.
Hea elu, aga minevik kummitab
Läksin pärast üheksandat klassi ära teise Eesti otsa, Tallinnasse. Asjad muutusid. Meil oli matemaatikakallakuga klass ja inimesed olid juba täiskasvanulikumad.
Hiljem õppisin ülikoolis, sain hea töö. Mul on ohtralt alluvaid, palju sõbrannasid, olen koos olnud kõige südamlikemate noormeestega, aga… See kõik on ju tore, aga alateadlikult olen ikkagi see kiusatav „Karvik“. Ma olen ikka suhtlemisel ebakindel ega usalda inimesi. Kui keegi hakkab mult väga isiklikke asju küsima, siis ehmatan ära ja hakkan seda inimest isegi kartma. Mu suhted on purunenud, sest ma olen liiga külm ja pigem põgenen liigse läheduse eest. Kardan, et hakkan teisest poolest sõltuma, aga ta teeb mulle haiget. Siis oleksin jälle see pisike tüdruk, keda kõik mõnitasid.
Olen ilmselt tööl suhteliselt ülbena näiv ülemus, vastureaktsioonina tahan kõike kontrollida. Ma tahan olla domineeriv, sest muidu trambitaks mind taas jalge alla.
Naljakas mõelda, et mitmed tuttavad iseloomustavad mind kui kõige enesekindlamat inimest. Ma tean, mida tahan ja suudan ka karjääriredelil kiiresti tõusta. Tegelikult on see vaid väliselt nii, olen nii ebakindel, kui üldse saab olla. Praegu joon vähem, aga ülikooliajal tarbisin alkoholi ikka 4-5 korda nädalas vähemalt. See aitas julgust koguda ja seltskonnahing olla.
Tahtsin kõik läbi sõimata
Ma kinnitan endale, et kunagi suudan minevikust üle saada, kuid tean, et see on raske, ilmselt isegi võimatu. Läksin kokkutulekule, sest lootsin, et kõik on muutunud ja see aitab mul edasi minna. Kahtlesin, aga läksin.
Seal nad siis olid. Kõik need tibid, kes mind lesbiks kutsusid. Need kutid, kes mu seljakoti peal trampisid. Mõni oli lapse saanud, mõni paksuks läinud. Osad imestasid, et kuidas ma nii sale olen. Võtsin Tallinnasse minnes kohe kiiresti alla, tahtsin ju vastata kirjutamata normidele. Kokkutulekul ei räägitud kiusamisest kordagi, seda justkui poleks olnud.
Ent mina ju tean ning vaadates neid inimesi, tuli kõik meelde. Jõin viinakokteile ja oleksin peaaegu hakanud kõiki näkku sõimama stiilis „mina olen nüüd nii äge, teenin palju raha“, õnneks suutsin sellest ikka hoiduda. Läksin kokkutulekult ära ja vajusin hotellituppa magama. Enne nutsin. Järgmine hommik ärkasin peavalu ja närtsinud tundega. Miks ma ometi sinna üldse läksin. Lapsepõlv tuli veelgi erksamalt ja valusamalt meelde.
