"See lugu juhtus 41 aastat tagasi ühes Tallinna koolis," kirjutab ta. "Käisin esimeses klassis ja oli vaja üks luuletus pähe õppida. Usina koolijutsina oli luuletus hästi peas ja tahtsin nii väga vastama minna, aga kui õpetaja minu nime ütles, hakkasin hoopis nutma. Õpetaja oli muidugi mures, et mis juhtus ja kas on õppimata, aga pinginaaber teatas kõva häälega üle klassi: "Tal jäi seelik koju, sellepärast ei saa vastata!" Nii see oligi. Seeliku puudumise avastasin alles siis kui hakkasin pingist tõusma, et klassi ette minna. Ainult puuvillased lontis sukapüksid olid jalas."