Nostalgia! Esimeses klassis käies sai ühel tavalisel uimasel hommikul kooli mindud — kaks kilomeetrit oli maad ja tipa-tapa sai käidud. Läksime siis koos naabriplikadega ja mäe otsa jõudes mõtlesin, et kuidas see tuul täna nii imelikult puhub, kannikatel on kuidagi vilu olla. Ja siis avastasin, et olin unustatud aluspüksid jalga panna… Jooksin koju tagasi muidugi.

Algklassides oli talvejalatsiteks hüvasti noorused. Vanemad teavad, mis need olid. Tüütute lukkudega, mis alailma kinni kiilusid. Selleks, et saapaid jalast ära ja pärast jalgasaamist lukke taas kinni saada, kandsin ranitsas alati küünalt kaasas, millega tuli regulaarselt lukkusid nühkida, et need töötaks.

Ja kuna talved olid külmad, lund lapsele puusadeni (koolitee viis üle põllu), olid jalas korraga sukapüksid ja lisaks kaks paari “Olge lahked”-dressipükse, mis kooli jõudes tavaliselt läbimärjad olid ning koos käpikutega klassis radiaatoritele kuivama sai pandud. Vahest ka karupüksid, mille iga karva otsa lumepallike oli moodustunud.

Olid ikka ajad!”