"Astusin ämbrisse, ausalt. Seitsmenda klassi tüdrukule oli see pigem piinlik söögivahentund, kuid tagant järele olen selle olukorra üle kõht kõveras naernud.

Nimelt, oli igati tavaline koolipäev. Läksin bussiga kooli. Täpsemalt ei meenu, millised tunnid tol päeval olid, kuid tean, et enne söögivahetundi oli matemaatika. Ma polnud selles eriti tugev, kuigi minu pea oli geniaalne ja tahvli ees mulle käia meeldis.

Kui söögivahetund kätte jõudis, siis nagu kogu aeg, tormasid kõik kõhud tühjad saali poole. Mäletan, et söögiks oli kartul ja kaste, porgandisalat ja magustoit. Lauas rääkisime sõpradega juttu nagu ikka, naersime ja kui söödud, siis tavaliselt tuli tühjad nõud ise ühele alusele ära panna. Sain minagi kõhu täis.

Kõndisin teisele korrusele klassi poole. Kõik, kellest möödusin, naersid ja itsitasid imelikult. Alguses ma ei taibanud, milles asi on, kuid kui olin klassi ukseni jõudnud märkasin, et olin sööklast endaga sööginõud üles kaasa võtnud. Issand, kui piinlik mul oli! Tahtsin maa alla vajuda.

Kuid takkatipuks pidin veel nõud sööklasse ära viima ja see, kui pidin uuesti läbi kooli kõndima, oli ühtepidi karm, aga samaaegselt naljakas. Ma mõtlesin, kuidas ma küll ennast nii ära unustasin, et isegi aru ei saanud, et need mul käe vahel on.

Seda lugu olen saanud rääkida paljudele ja iga kord mõtlen sellest kui positiivsest kogemusest. Nooruses oli tõepoolest tihti pea laiali otsas ja tänu sellele juhtus igasuguseid uskumatuid lugusid."