Õpetaja on hädas: kooliaasta pole veel alanudki, aga lapsevanemad juba tüütavad

Otsustasin kirjutada, sest ehk tunneb mõni lapsevanem end tänu sellele ära ja saab ka aru, kui jaburalt ta käitub. Kooliaasta pole veel alanudki, aga juba kubiseb mu Facebooki postkast lapsevanemate kirjadest, kes ise aktuse aega kooli kodulehelt vaadata ei viitsi või lihtsalt sõprust arendada üritavad.

- Mu laps on nohune, kas ta peab järgmisel teisipäeval ilmtingimata aktusele tulema?
- Mis numbriga klassiruumi mu poeg tulema peab?
- Kas õpikud oleks võimalik meile koju toimetada, plaanime just sel päeval reisile minna?
- Mitmed jalanõud on vajalikud ja kui palju pakkepaberit ma poest ostma pean? Vabandust, olen selles asjas alles võhik.
- Kas te olete õhtul vaba? Ehk saaksite meie juurest läbi tulla, tahaksin teile oma õppetööga seotud nõudmisi selgitada.
- Lisan teid enda sõbraks, siis saan teid kohe kui mul vaja kindlasti kätte.
- Kirjutasin teile eile, miks te ei vasta?! Teie jaoks peaks kool olema prioriteet number üks! Kas te ei hooli mu lapse tulevikust?!

See on vaid väike väljavõte sellest, mis mu Facebooki postkastis hetkel toimub. Minu jaoks on täiesti uskumatu see, et lapsevanemad on kaotanud kõik piirid — õpetaja on muutunud isikuks, kellele nagu näha võib lausa 24 tundi ja seitse päeva nädalas esitada küsimusi ja nõudmisi, olenemata siis sellest, kas tal on puhkus või kas kell on juba hiline. Ja seda kõike läbi sotsiaalmeedia — nii on ju lihtne ja mugav! Kui paari tunni jooksul vastust ei saabu, siis on õpetaja laisk ja ei hooli lapsevanema poja või tütre tulevikust. Selgituseks olgu öeldud, et ma ei võta isegi lapsevanemate sõbrakutseid nendel samadel põhjustel vastu, aga ometi ei takista see neil kirjutamast.

Kallid emad ja isad! Palun mõelge sellele, et ka õpetaja on inimene. Loomulikult oleme me nõu ja jõuga teile võimalusel toeks, kuid eeldame ka vastupidiselt mõistvat suhtumist. Säilitagem viisakus!