Tõepoolest, olen mindagi kohanud koolis tütarlapsi, kes kohmetult pilgu maha löövad, kui noormeestest õpilased midagi nilbet napi miniseeliku kohta järele hõikavad või kes tunnis igale õpilaste nõudmistele ja rünnakule alla annavad. Jätavad ära, kui palutakse, kontrolltööd. Sest “lapsukesed” pole valmis.

Ma olen koolis olnud viis aastat, algab kuues. Mäletan hästi esimest korda klassi ees. Mäletan selgelt, kuidas seitsmes klass vakatas, kui pilgu üle klassi lasin. Kuidas klassis valitses haudvaikus, nii et ukse taga salaja kuulanud õppealajuhataja oli pahviks löödud. Vaikusest. Seda ei pidavat noorte õpsidega sageli juhtuma.

Vaikus püsib klasside siiani. Kas olen kuri mõrd? Ei ole. Olen üks populaarsemaid noori õpetajaid koolis, kellelt õpilased tulevad nõu küsima ka siis, kui teema ei puuduta õppetööd. Elan neile alati kaasa, olen õiglane, kuid järeleandmatu õppetöös. Klassides valitseb vaikus siiani, sest nüüd juba tahavad kõik klassid, et ma neid õpetaks. Kes mu “endale saanud”, on tänulikult tunnis vait ja töötab kaasa.

Ma tõepoolest ei suuda mõista, mis hiireke see koolis on, kes ei suuda oma isiksusega nii palju mõjuda, et teda kuulataks ja respekteeritaks või vaid lihtsalt aktsepteeritaks? Miks sa tuled siis kooli, miks? See pole nõrkade ja endas kahtlevate mängumaa. Noori inimesi tohib ja saab kujundada vaid see, kes endas kindel ja igati tugev. Nõrga koha leiavad lapsed kohe üles.

Soovin paremaid kutsevalikuid, et kooli jõuaks tõepoolest vaid parimad. Õpetaja, kes end kiusata laseb, ei ole õpetaja, sellise inimese koht ei ole koolis. Päris piinlik, ausalt.