Psühholoog: on loomulik, et kõik lapsed ei hakka kohe ludinal õpetaja ja uute kaaslastega suhtlema

 (2)
Avatud Kool Kalamajas
Foto: Karin Kaljuläte

Esimesel koolipäeval hoidis Henri kõvasti-kõvasti ema käest kinni. Suure vaevaga õnnestus veenda poissi üksi klassi minema. Kolmandal koolipäeval ei saanud Henri riddehoius oma kappi lahti. Ta vaatas ümberringi – ühtki täiskasvanut, kellelt abi paluda, ei paistnud. Poiss puhkse lohutamatult nutma. Nii kaks esimest nädalat: olukorras, mis oli uus ja tundus raske, nuttis laps suuri pisaraid.

Maaja jällegi on 9-aastane tüdruk, kes kaks aastat tagasi kooliteed alustades lihtsalt keeldus ema käest lahti laskmast. Ei lase ja kõik. Õpetaja proovis, ema-isa proovisid, tuli õppealajuhataja ja proovis ka — nagu vene muinasjutus, kus naeri sikutajaid järjest juurde tuli — ei midagi. Nii istus ka Maaja ema uuesti koolipinki ja tegi seda igal hommikul kaks nädalat. Siis leidis Maaja endale sõbra ja lehvitas rõõmsalt emale: “Mine nüüd ära!”

Psühholoogiline nõustaja Anneli Salk on selliseid lapsi näinud: paanika uue olukorra ees on nii suur, et laps keeldub vanema käest esimesel koolipäeval lahti laskmast, nutab ja isegi oksendab. Salk ütleb, et tegelikult ei ole siin mitte midagi imestada: päris esimest korda elus kooliminek on vaid ükskord elus, seda võib pidada kõige suuremaks muutuseks elus üldse, kuid läbi peab selle elama väike inimene, kes on maailmas olnud vaid seitse aastat. Mõni aastake vähem või rohkem.

“Mõelge näiteks töökoha vahetamisele, kuidas esimesel tööpäeval uues kohas mingi ärevus ikka sees on — kellel vähe, kellel palju. Korrutage see nüüd mitmekümnekordselt, siis saate aimu, mida laps tunneb nii suure elumuutuse ees,” soovitab Salk vanematele harjutuse, kuidas hetkeks n-ö lapse nahka pugeda.

Seotud lood:

“Lapsed on erinevad, nende koolivalmidus on erinev. Kõik lapsed ei sulandu sujuvalt klassi ja ei hakka õpetajaga ludinal suhtlema,” räägib psühholoogiline nõustaja. “Ka täiskasvanud ju kohanevad erinevalt — mõni läheb kohe esimesel tööpäeval uut kolleegidega välja, teine on kaua omaette."

Koolivalmiduse ja sotsiaalsete oskuste erinevus on pudelikael, mis õpetajate töö uustulnukatega klassis raskeks teeb. Lapsevanemad peaksid siin lapsele ja õpetajale appi tulema, näiteks muutma ettekujutuse koolist sõbralikumaks.

Jah, me keegi tea, kuidas koolis minema hakkab. Kuid kas ikka peab laskma vanavanematel haletseda stiilis “ongi su vabadus läbi” või “hakkab kooliorjus pihta”. Või kas ei peaks rääkima suuremate õdede-vendadega ja kokku leppima, et jätkem nüüd avaldused teemal “kool on nõme koht”, "õpsid on vastikud” ja “toit on solk” mõneks ajaks ära?

“Ema-isa võiksid kooliminejale rääkida vahvaid lugusid oma kooliajast, ei taha uskuda, et neid üldse pole," soovitab ta. "Võibolla saate meenutada soojade sõnadega oma esimest õpetajat?"

Koolini on aega loetud päevad, kas ja mida saavad vanemad veel teha, et kohanemine toimuks võimalikult valutult?

Loe veel

Psühholoogiline nõustaja Anneli Salk soovitab:

  1. Vaadake koos kooliasju, saage nendega sõbraks. Uurige vihikute kaasi, arutage, mida pliiatsite, liimi vms tegema hakatakse, mis vahvaid asju saab koos õpetajaga tundides ette võtta. Rõhutage lapsele, et näe, sul ei olegi enam ainult mänguasjad, sul on palju tõsisemaid esemeid ka, oled juba asjalik inimene jne. Passitage koolikotti selga, kui võimalik, minge koos ostma.
  2. Käige koolimajas. Uksed on lahti (ja kui ka pole, andke kella, seletage ära oma tuleku põhjus — uudistame enne suurt päeva maja, et see poleks nii võrras, või leppige mõne õpetajaga kohtumine kokku), astuge sisse ja vaadake viisakalt ringi. Rääkige lapsele, et uste taga on klassid, kus lapsed õpivad, koridoris on vahetunnis üksjagu kisa-kära, kuid sellest ei tasu heituda — lapsed lihtsalt väsisid tunnis vaikne olemisest ära. Uurige, kus on riidehoid, kus lapsed söövad, kus on õpetajate tuba, jne. Käige ümber koolimaja. Ning päris kindlasti käige kohe mitu korda edasi-tagasi läbi koolitee. Kas või turvalisuse pärast.
  3. Rääkige lapsega sellest, et koolilaps ei pea olema alati kramplikult, iga hinna eest õnnelik. Tohib olla ka arg ja ehmunud koolilaps, ja see on täiesti okei. Pettumust, kurbust, ka ebaõnnestumisi tuleb alati elus ette, need on elu osa.. Kuid meie — emme ja issi — oleme su jaoks olemas, me toetame sind, sa võid alati meiega rääkima tulla ja koos same raskustega hakkama. Iga algus on raske,
  4. Kohanemine on protsess, iga päevaga läheb kergemaks. Mõni harjub kohe, mõni laps tunneb end vabalt alles jõulude paiku. Hea, kui vanemad seletaksid, mis tunnis toimub — miks peab kuulama jne. Selles mõttes on eelkool lapsele hea, et ta aitab mõista, mis see kool siis lõppude lõpuks on. Lasteaed on ikkagi lasteaed ja laps võibolla ei võta sealset õppimist nii tõsiselt. Samas, mis seal salata, lastel, kes on käinud lasteaias, on kooliga kohanemine kergem tulema.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare