"Soov kampa kuuluda tegi minust koolis halastamatu kiusaja..."
Koolile mõeldes meenub mulle aga koheselt minu enda kooliaeg – aeg, mis ei unune mitte iial. Aeg, mille tahaksin tagasi keerata. Tagasi keerata ja kõik uuesti teha. Mälestused minu kooliajast on niivõrd inetud, et sellele kõigele mõeldes hakkab väga piinlik.
Kõik sai alguse, kui käisin kuuendas klassis. Esmatähtis oli kuuluda „tegijate“ kampa, saavutada nende respekt. Paraku olid minu saatusekaaslased minust mitu aastat vanemad kutid, me kõik olime pärit katkistest kodudest – vanematel puudus huvi ja igasugune kontroll meie tegemiste üle. Nii tegutsesimegi päevast päeva omapäi, igavuse peletamiseks lolluseid välja mõeldes. Koolis käisime ka ainult vahetundide pärast, sest siis toimus alati midagi „huvitavat“. Et endast vanemate kuttide kambas olulisel kohal püsida, tuli mul kaasa teha kõik, mis väja mõeldi ja korraldati. Enda tõestamiseks pidin veel „eriti kõva mehe“ mulje jätma.
Ühel päeval tuli meie kooli uus õpilane – äärmiselt tagasihoidlik poiss, nii oma olemuselt kui välimuselt. Sellega jäi ta meile kohe ka silma. Varsti jõudsid meieni jutud, et eelmises koolis oli teda kiusatud. See teadmine oli meie kambale koheselt tõukejõuks – vaja oli uus poiss ära testida ja talle meie poolt koht kätte näidata! Eelmises koolis olevat ta pidanud ennast lehmasõnnikuga kokku määrima, meie alustasime tagasihoidlikumalt – kõik vahetunnid sundisime teda kükke tegema, samal ajal pardi kombel prääksudes. Kui see meie jaoks igavaks muutus, mõtlesime kambakesi üha uusi ja julmemaid viise kiusamiseks välja. Ühel päeval sundis koolivend poissi suust välja sülitatud šokolaadi sööma.
Kõige hullem on see, et mida rohkem me kiusasime, seda rohkem kogusime kooli peal kuulsust ja publik vahetundide ajal meie ümber aina kasvas – ja seda meil vaja oligi, meid märgati! Meie julmused tipnesid sellega, kui järgnesime noormehele tualetti, jättes koridori viiva ukse lahti, et kogu vaatajaskond näeks meie järgmist tegu – kui noormees oli lõpetanud urineerimise, sundisime teda pissuaari lakkuma, ja seda ta ilma vastupanuta ka tegi...
Päeva lõpus istusime kolmekesi direktori kabinetis. Sealt transporditi meid otse politsei jaoskonda, kus pidime andma oma tegude kohta ütlusi. Järgmise päeva õhtul toimunud õpetajate nõukogus hääletati üksmeelselt meie koolist välja viskamise poolt. Hiljem määrati politseis meile ka trahv, kuid tehtud teo kõrval oli see lausa olematu...
Ma ei suuda mitte iial unustada, mida me tegime ühe noore inimese eluga. Hävitasime selle oma tegudega. Ja seda kõike kampakuulumise nimel! Kahetsen kõike meeletult. Mul puudusid igasugused väärtushinnangud.
Minevikus tehtut ma täna muuta ei saa, kuid täna saan olla parim isa oma lapsele – olla see, kellest oli puudus minul lapsepõlevs. Homme saadan ma uhkustundega lapse kooli ja olen talle kõikide eesootavate kooliaastate jooksul toeks ja suunajaks õige tee leidmisel.
