Tere, kool! Minu ilus punane... liiklusaabits?
Naistekas ootab terve tänase päeva meie lugejate kogemusi, mälestusi ja meenutusi nende enda kooliajast, olgu selleks siis hirmutav, kuid põnev esimese klassi aktus, seiklusrohke koolipäev või mõni iseäranis meeldejääv klassikaaslane või õpetaja. Kirjuta ka sina meile oma meeldejäävaimast koolipäevast, toredaimast klassikaaslasest või näiteks õpetajast, kes õpetas sulle enamat kui vaid õpikutarkust. Lase sulel lennata! Ootame kirju aadressil naistekas@delfi.eeja iga avaldatud loo autorit premeerime auhinnaga!
Esimesest koolipäevast mõeldes meenub kõige selgemini üks seik, millest kohe jutustan. Kooli läksin aastal 2001. Hommik oli jahe ning karge. Teadsin et kohe-kohe astub sisse minu vanem õde ning hakkab mind üles raputama. Kuulsin tema samme lähenemas — tuleb! “Oooojaa! Ma olen juba üleval!” Õde lausa ehmus, kui ma voodist üles kargasin. Olin valmis ennast sättima hakkama. Ema ladus voodile minu riided: must-valge kostüüm, valged sukad, punased sandaalid. Panin need uhkelt selga, keerutasin ennast peegli ees ja vaatasin oma sorakaid juukseid. Tegin siis endale ka ilusa soengu ning oligi aeg nii kaugel, et tuleb hakata kooli poole minema.
Isal oli tol ajal suur sinine traktor, millega ta käis põllul tööd tegemas. Selle traktoriga viidi mind ja mu ema esimesel koolipäeval peaaegu koolini, natuke jalutasime ka jala. Küll oli uhke tunne sõita sellise suure trakatsiga! Imestusega mõtlesin, et miks küll vanem õde häbenes sellega sõita. Kooli jõudes oli otsemaid aktus, pärast seda kogunemine klassiruumis koos vanematega. Kõik said aktuselt kingitusi, milleks olid suur kukeaabits, flööt muusikatunniks ning õhukesem punane liiklusaabits. Selle liiklusaabitsa värv ja pilt peal meeldisid mulle väga. Istuma pandi mind kahe poisi vahele. Nendega rääkida ma ei julgenud, võõrad teised!
Äkki vaatas õpetaja kella ning teatas, et oh heldus, me jääme ju pildistamisele hiljaks! Pidime ruttu võtma oma aabitsad ning flöödid ja minema õue pildistama. Mina, noor hing, vaatasin neid kahte raamatut oma laual ning ei osanud valida, kumba võtta. Lugeda ka õieti ei osanud, et teada kumb see aabits on. Ei näinud ka seda, millise teised võtsid, sest sigin-sagin oli niivõrd suur ja kõik vehkisid kõigega. Otsustasin siis kõige ilusama raamatu kasuks, mis minu jaoks oli liiklusaabits. Õue jõudes avastasin, et mina olen ainuke lollike, kes võttis vale raamatu kaasa. Ja selle liiklusaabitsa värv ei olnud ka just massi sulanduv, punane ju ikkagi! Ükskõik mis trikkidega ma ka ei proovinud seda peita, miski ei õnnestunud. Mulle tundus et kõik vahivad mind ja mu vale-aabitsat. Kaalusin ka selle võssa viskamist, aga seda oleks ju nähtud. Pandi meid siis ritta istuma ja tehti pilti, mina, varjamas oma raamatukest. Nüüd vaadates neid klassipilte, ma naeran. Absoluutselt igal pildil on see punane raamat silmatorkavalt näha. Kuid nüüd astun 12. klassi ja hea on teada, et enam ma aabitsate vahel valima ei pea.
