Klubi tippaegadel loosis Tartu Raadio ülipopp saade „Saame kokku” nendele üritustele isegi priipääsmeid välja. Kui keegi ei mäleta, siis oli „Saame kokku” selline saade, kuhu (tihtipeale kerge voolu all olnud) noored said otse-eetrisse helistada. Kõnede eesmärgiks oli tutvumine ja/või mis iganes teiste tagamõtetega kohtumine vastassugupoole esindajatega.

Nagu ikka, tuli eetris maha hõigata enda või seltskonna sotsiaal-demograafilised tunnused, potentsiaalsete kohtingule või ühisüritusele tulijate strateegiliselt olulised tunnused, küllakutsuja(te) poolt pakutava sündmuse või ürituse sisu ja formaat. Tavaliselt oli selleks korteriläbu Annelinnas, naistevaeguses vaevlevate kuttide sünnipäevapidu, lõkke- ja notiõhtu Kabina karjääri ääres ning suvilapidu Ihastes, aga ka niisama tinapanek Anne tänava lähedal asunud garaažikooperatiivi ühes moodsamaks sisekujundatud garaažiboksis.

Muidugi oli ka soliidsemaid saame-potentsiaalse-pikaajalise-suhte-eesmärgil-tuttavaks-kõnesid, aga valdav osa neist oli minu mäletamise järgi seotud tol ajal populaarse sõnaga „pinnakas”, kus sai enne diskole minekut „tinti panna”. Et siis pärast seda koos uute tuttavatega näiteks Auditooriumisse, Kaunasesse, R-klubisse või Anne Centrumisse minna, sealt aga võimaluse korral jälle tagasi pinnakale, kes tinapanemist jätkama ja kes amelema.

Mälusoppides kaevates tundub, et peamiselt viisid jalad väga suure osa „Saame kokku” kuulajaskonnast, aga ka teisi diskohuvilisi, ikka selle viimase, Anne Centrumi juurde.
Sõltumata sellest, kas sadas lund või lendles paplivatti, kogunes õhtuti nii tiigi äärde pinkidele kui ka Saare poe parklasse suurel hulgal noori. Kusjuures ei saanudki kunagi aru, kus oli rohkem rahvast, kas klubis sees või selle ümbruses väljas. Koguneti paarikaupa, aga ka väiksemate ja suuremate puntidena. Viimased moodustusid tavaliselt mõne „liidriomadustega” tüübi ümber.

Õhtupimeduses ja tumekollaste tänavalaternate kumas oli juba eemalt näha, millisesse parklanurka liider end positsioneerinud oli. Seda tänu liidri ümber kogunenud käratsevale ning pingutades mürisevaid naerupahvakuid lendu laskvate jäljendajate ja järgijate tõttu. Üldjuhul olid liidrid äratuntavad riietuse, oleku ja kehahoiaku järgi, kuid tollase subkultuuriga kursis olijatele otse loomulikult ka nimede ja nägude järgi.

Altpoolt kirjeldama hakates moodustasid liidrite riietuse (üld- juhul) pruunid kingad. Jalas olid neil tumedamates toonides kottis (Adidase) dressipüksid, kõvematel kuttidel muidugi Kappa dress, vahel harva ka teksad. Seljas oli Mustlase-Antsu rahvuskaaslaste käest ostetud karvase kraega dermatiinist nahktagi. Kõige silmnähtavamaks tunnuseks oli kiilaspead kaitsev silmini pähe tõmmatud soni, mille alt paistis hooletult suunurgas tolknev sigaret, mida liider ei süüdanud tavaliselt ise, vaid läitis kõige kiiremini tuld pakkunud jüngri tulemasinast.

Väga oluline rituaal sellistes kampades oli hammaste vahelt sülitamine. See pidev asfaldile lirtsutamine vaheldus muidugi sidesõnade asemel kasutatud p...de, m... de, v...de ja t...dega, mille abil liider mõnd lõuga andmist, tahakeeramist või koos üle linna kuulsa kantpeaga tehtud vägitegu kirjeldades jüngrite seas oma respekti ja feimi tõstis.

Siin ja seal käisid pudelid suult suule ja sigaretid mahvi- või kõssikaupa hambust hambusse. Käratseti, naerdi, noriti, möliseti, kakeldi.

Kaklemis- ja ööeluvarustusse kuulusid lisaks poksitrennis ning tänaval omandatud oskustele ka nukid ja välismaa tuttavate abil kuskilt sebitudpipragaas, aga ka mõni üksik nuga. Kuskilt mälusügavustest esile kerkinud pildi järgi käis pidudel ka üks diskohuviline võitluskunstide meister, kellel oli peol alati kaasas karate- ja ninja filmidest tuntud nunjaku. Originaali puudumisel oli kuldsete kätega karateka selle valmistanud harjavarre otsast saetud kahest jupist, mis olid omavahel ühendatud loputuskastist vee pealetõmbamiseks ettenähtud ketiga.

Ajad olid siis sellised, et ei möödunud vist ühtegi pidu, kui keegi poleks „vastu tatti” või „molli” või mõne muu tolle aja slängis levinud füüsilise noomituse osaliseks saanud. Haruldased ei olnud ka väiksemad ja suuremad kaklused eestlaste ja venelaste vahel.

Sellele vaatamata olid peod nii populaarsed, et vahele jääda ei tohtinud neist ükski. Markantsema näitena tuli üks minu hea sportliku olemisega sõber, kes kahjuks aastaid hiljem autoavariis õnnetult hukkus, 30-kraadise pakasega Tartust 15 km kaugusel toimunud suvilajoomingult jala peole, kaaslaseks pudel „Punamütsikest”.

Tihti oli kohal märulikangelase Schwarzeneggeri järgi hüüdnime saanud Annelinna pidude hirm Schwarz. See oli tüüp, kes oma sihvkasuuruse ajumahu Vene sõjaväest või kurat teab kuskohast muretsetud imettegevate metaani või muude pulbrite ja hantliteks ning kangideks vormitud metalli koosmõjul korvpallisuuruseks pumbatud biitsepsite ja 12. keskkooli kõrval asunud kaarhalli suuruse torsoga kompenseeris.

Muidugi oli seal peale Schwarzi veel nii mõnigi sibulate imepulbrite ja jõusaali kuritarvitamisega liiale läinud tüüp. Lisaks sellele, et need tolleaegsed spordiinimeste „toidulisandid” ja dopinguained naistel vuntsid kasvama panid, avaldasid need mõju ka meestele.

Kui pärast pulbri- või tabletikuuri läbitegemist vähemalt pool aastat trenni otsa ei teinud, kasvasid tõstmata jäänud sangpommid endisele spordimehele peki kujul alakõhu külge. Isegi molu läks paiste nagu täiskuu suuruseks paistetanud ja rasvast nõretav lihapirukas, põsed aga olid laiemad kui õlad.

Kurikuulsasse keldriööklubisse, selle ees asunud parklasse ja tiigiäärsesse parki sattusid üsna tihti veel ka Karim, pöörde pealt väidetavalt Tartu kõige kõrgemaid jalalööke harrastanud tüüp ning ühe Eestis asuva etnilise vähemuse esindaja Mustlase-Ants, kuid vahel luusis seal ringi ka endale üle linna nime teinud vargapoiss Virgo.

Üsna tihti oli kohal ka tol ajal Buratiinoks ja/või Tsirkusevanameheks kutsutud, tänaseks strippar Marcona tuntud tüüp, kes jäi silma oma aja kohta tavatult progressiivsete tantsuliigutustega. Kui tantsimisest veel rääkida, siis hakkasid tol ajal levima Joel Juhti tantsusammud.

Hüüdnimede lõputust reast olid veel esindatud Patarei ja Pro , aga ka Silm, Kõrv ja muud kehaosad. Ja siis muidugi väiksemat kasvu vene poiste suur lemmik, Anne katlamaja korstna pikkune tüdruk hüüdnimega Kraana. Ümbruskonnas ning Annelinna tänavatel jõlkus ringi USA-ks kutsutud pätt, kelle firmamärgiks oli keskkooli- poiste teksatagidest ja korvitossudest väljatõstmine.

Tihti olid kohaletulnute seas kaks sõpra, keda ka mul oli au tunda. Nende kohta liikus ringi legend, et kui nad kuskil ka ainult kahekesi tina panid, siis sai vähemalt üks inimene ikka pasunasse. Ringi liikus ka üks kurikuulus tüdrukute kolmik, kellest kahega ma isegi üsna hästi läbi sain (olid mul alles tuttavad!). Nad käisid peolt peole kutte peksmas, kuid muidugi ei pääsenud värvitud küüntega rusika- kangelaste käest ka nende sookaaslased.

Kuigi tiigi vastas asunud halli üheksakordse paneelmaja esimesel korrusel oli toimiv politseijaoskond, ei vähendanud see klubis ning selle ümbruses toimunud pidevat madistamist, joomist, laaberdamist ja lällamist mitte grammigi. Isegi mitte siis, kui nii mõnigi vahejuhtum kriminaalseks kujunes.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas parklasse kogunenud noorte hulka ka autodega „tegijamaid” diskohuvilisi ilmuma. Siis, kui suurema osa tänaval liikunud autopargi akendest veel vändaga alla käis, oli parklas näha Ford Sierrasid, Orione ja Scorpioid. Aga ka Opel Kadette ja Asconasid. Ja muidugi kaheukselisi Honda Civicuid ja kolmanda seeria BMW-sid.