Aasta Isa 2009 Heinz Valk: Vanaisana teen oma võlgu tasa

Isad on eelkõige väikestele lastele vähe kättesaadavad, nad on meeletult rakkes. Nii oli ka minul isana oma lastele vähem aega, kui ma oleks neile tahtnud anda. Seda eriti siis, kui mu esimene abikaasa suri. Lisaks tööle olid mul veel ühiskondlikud sekeldused. Nüüd vanaisana teen oma võlgu tasa.

Laste jaoks on mul kui pensionäril aega ja kannatlikkust rohkem, saan lapselapsi jälgira ja nendega suhelda.

Lapselapsi kasvatan nii, et igaüks neist on isiksus, põnev on jälgida isiksuse kujunemist. Seepärast on meil alati soojad suhted. Nii palju kui suudan, müran ja jooksen ma lastelastega. Nad helistavad mulle ja räägivad oma väikestest õnnestumistest ning on õnnelikud, kui kiidan neid.

Laiemalt aga — isa kohus on pere koos hoida!

Isa on eelkõige see, kes aitab emaga pere koos hoida ja lahendada probleeme nii, et lapsed ei tunneks end üksijäetuna ega lõhestatuna. Minu isa suri kahjuks siis, kui olin 11-aastane, kuid nii palju kui mäletan oli ta inimene, kes püüdis konflikte rahulikult lahendada, mitte hagu tulle visata.

Selline tasakaalukus on ajaga ka mulle tekkinud, asju lahendades tuleb kõigepealt aeg maha võtta. Kuigi vahepeal üritati pere kõrvale heita, on see ikka suur väärtus, millest paremat pole inimkond suutnud välja mõelda.

Tänapäeval on perekonna lõhkumise tendents väga tugev. Nii kui tuleb väiksemgi ebakõla, minnakse lihtsama vastupanu teed ehk lahku, mitte ei üritata koos olukorda parandada. Kõige selle all kannatavad lapsed ja uus pere toob haruharva oodatud õnne. Olemasoleva säilitamine on kõige parem, nii säästetakse ennast ja kõiki neid, kes on kõige kallimad.

Allikas: Pealinn