Aus ja humoorikas kirjeldus: 10 asja, mis mehe elus pärast isaks saamist päris kindlasti muutuvad

 (12)

Aus ja humoorikas kirjeldus: 10 asja, mis mehe elus pärast isaks saamist päris kindlasti muutuvad
Panthermedia

Olen isa. Kahe lapse isa. Seda ajast, mille eelset aega ma enam hästi mäletada ei suuda. Kui nüüd päris aus olla, siis ei mäleta pisikeste laste kõrvalt ka kogu isaks olemise aega, sest lastega toimetamine on sedavõrd intensiivne tegevus ning seda isegi siis, kui ei olda see, kes lastega igapäevaselt kodus on ning neil mähkmeid vahetab.

Nagu igal normaalsel inimesel, on ka minul oma paremad ja halvemad päevad, kuid üks on selge ja muutumatu: alates ühest lumetuisusest ööpäevast peaaegu kolm aastat tagasi sai minust lapsevanem. Võid olla ka mitmekordne lapsevanem, sest nii on uhkem, kuid põhiolemus jääb mõningatel asjadel siiski samaks.

Mis aga muudab lapsevanema elu eelnevast erinevaks? Ilmselt on muutusi mitmeid, kuid mõtlesin kirja panna neist 10 enda jaoks olulisimat. Jah, kaovad ära vanemate sugulaste altkulmu küsimused, et millal siis ikka pudinaid oodata on ja palju muudki seesugust, kuid kirja said siiski need:

  1. Mälu nõrgenemine

Kohe päris alguses mainisin mälu kadumist. Kindlasti on oma osa aastatega lisanduval vanusel, kuid olulist rolli mängivad siin kindlasti meie peas toimuvad muud protsessid. Tänu lapsele lisandunud tegevustele muutub aju järk-järgult selektiivsemaks ning koondab fookuse pigem esmatähtsatele asjadele.

Seotud lood:

Ärge muretsege, te ei unusta ealeski lapse mähkmeid vahetamast või poest kommideta kojutulemist. Küll aga ei huvita teid kuigi tõsiselt mobiilioperaatori järjekordne meeldetuletus maksmata arve kohta või veenäitude esitamine.

Loe veel

Muuseas, unustate isegi ära avalikus kohas titekisa peale ebaviisakalt hääle suunas pilku pöörata. Te ei pane seda tähele, sest suudate eristada enda lapse kisa võõra omast ning tänu imeväel omandatud oskusele suudate igasugust karjumist ka edukalt ignoreerida.

  1. Sõprade kadumine

Lapsevanemaks saamise päeval on inimesel kõige rohkem sõpru. Eriti mehel, sest kõik soovivad uurida täpse kuupäeva ja kellaja kohta, mil titevarbaid kasta saab. Ja muidugi niisama õnne soovivad absoluutselt kõik inimesed, isegi need, keda te ei tunne, sest niimoodi on lihtsalt ilus ja viisakas teha. Päriselt.

Tegelikult on aga nii, et lapsevanemaks saamise eelsel päeval oli teil sama vähe sõpru alles jäänud, kui päev pärast lapsevanemaks saamist. Te olete oma sõprade poolt unustatud, sest vaadakem, nemad on kõigest hoolimata ju viisakad inimesed. Nad on ju ikkagi teie sõbrad. Ja viisakatel inimestel ei ole kombeks teisi inimesi nende pereasjades tüüdata. Isegi siis, kui nende autol lõhkes teel olles rehv või juhtus mõni muu täbar olukord, kuhu oleks teid mugav appi kutsuda, nad ei tee seda. Vaatamata sellele, et neil endil pole kellelgi ainsatki last, teavad nad väga täpselt, et tegelete iga viimne kui minut oma lapse kussutamisega.

Viimane ei vasta loomulikult tõele, kuid varem või hiljem hakkab üks korralik lapsevanem seda paraku ka ise uskuma. Ausalt, mõne kuuga ei unusta ainult sõbrad teid, vaid ka teie nemad.

  1. Võime ärkvel püsida

Hea küll, pealkiri läheb nüüd pisut vastuollu alljärgnevaga, kuid põhimõttest peaks igaüks aru saama. Ainult filmides ja valimisreklaamides astuvad üles mehed, kes suudavad pisikese tite kõrval öö jooksul umbes 20 korda üles tõusta, lapsel mähkmeid vahetada ning tite uuesti magama panna. Teie seda ei suuda, aga teie naine küll, sest naised on tugevamad nendes küsimustes.

Mis aga teie elus muutub, on see, et suudate vaatamata järjepidevale magamatusele üle elada ka kõige igavamad koosolekud ja muidu molutamised. Jah, teie tähelepanuvõime areneb nimelt lapsevanemaks saades üle ning suudate tõelise zombina korda saata uskumatult palju asju.

  1. Võime magama jääda

Kuna oleme punkti nr 4 juures, on teist juba saanud tõeline superstaar. Te suudate üleval püsida, kuid te suudate ka magada. Igas asendis, igal pool, igal ajal. Te omate täit kontrolli oma ärkveloleku ja magamajäämise üle. Te suudate balansseerida neid kaht vastandlikku seisundit ja õigupoolest kuskil nende kahe vahel te päevast päeva oma aega ka veedate.

  1. Hakkate mõistma nii hiljaks jäävaid inimesi…

Jälestan hiljaks jäämist ja ma ei räägi siin hommikusest trollist mahajäämist. Hiljaksjäämine on lugupidamatu ning ebaviisakas, enamus kordadel ka välditav. Jah, tõsi, kui ma vaid räägiks seda juttu neil aegadel, mil ma polnud lapsevanem.

Lapsevanemana ei sõltu teist ajagraafiku kujundamisel miski. Ilmute tööle kell pool kümme ning teile vastu vaatavatest nägudest on mõistvad vaid lapsevanemate omad. Punased silmad või nina ei ole tingitud eelmisel õhtul sõpradega joodud alkoholi tekitatud raskekujulisest pohmellist, need on magamatusest, jooksmisest ning pakasega selga panna unustatud riietest. Unustatud? Jah, vaadake esimest punkti. Kampsunita ei sure te kohe ära, last jõuluetendusele viimata jättes teeb teie naine eeldatavasti kõik selleks, et te seevastu ise ära sureksite.

  1. kui ka segamini kodudega inimesi

Korras kodu on olnud seisund, mitte pidev protsess. Koristate kodu ära, asetate raamatud riiulisse ning pühite vaid tolmu. Uskuda selliseid asju lapsevanemana peab olema enesepetmine. Kui veel ei ole, siis saab olema. Üsna varsti.

Laste võimekus segadust külvata on otsatu. Ja teie naine ei ole pärast lapse sündi karvavõrdki laisemaks muutunud, pigem vastupidi. Kes ei usu, võib proovida mõnel laupäeval samal ajal, kui kaks last omavahel kisklevad, hakkida köögis köögivilju, keeta neist mingit mehe jaoks arusaamatut värvilist püreesuppi ning koristada samal ajal põrandalt laste poolt ettetassitavaid mänguasju.

  1. Õpite veenvalt argumenteerima

„Issi, vaata, see auto on kollane,” ütleb teie kaheaastane laps. „Ei, lapseke, see auto on punane,” vastate. „Ei, see auto on kollane…”

Selline näeb tihtipeale välja teie igapäevane vestlus oma kaheaastase lapsega. Te oleksite argumentidest relvitu, näiksite väsinud ja tüdinud vaidlemast teemadel nagu need, kui te ainult ei oleks selle lapse vanem.

Aga lapsevanemana õpite selliseid patiseise lahendama. Ma küll ei tea päris täpselt, milline on loogiline jätk sellisele arutlusele, kuid olukorra ilmnemisel leiab üks tõeline lapsevanem sellele vettpidava vastuse.

  1. Miks just teie laps on kasvatamata?

Ainus, mida oma eelnevast elust mäletate, on pilt poes kommiriiuli ees põrandal maas kisavast lapsest, kelle rahustamisega tema lapsevanem hakkama ei saa. Te vandusite toona kõigile — ka oma toonasele pruudile, kellest võib tänaseks olla saanud teie abikaasa — et teie lapsega küll midagi sellist ei juhtu.

Juhtus küll. Alles eile juhtus. Ja juhtub edaspidigi. Te pole end küll üleliia vaevanud lapsekasvatamise koolituste ja kõiksugu eneseabiraamatutega (ning ärge seda tehkegi, kuna juhtub punktis nr 4 kirjeldatu), kuid ometi pole te omast arust ka midagi põhjapanevalt valesti teinud lapse kasvatamisel. Ja arvatavasti ei olegi.

Teie need vähesed tuttavad, kellel ongi lapsed, räägivad ulmelugusid kinoskäimistest ning lapse iseseisvast magamajäämisest. Tegelikult ei vasta need tõele. Teie laps ei ole kasvatamata, sest lapse kasvatamine ei ole miski seesugune, mida oleks võimalik korralikult ette võttes puhkepäeval valmis teha.

Päris elus on kõik lapsed aeg-ajalt talumatud ning see teadmine jõuab lapsevanemale kohale üpris kiiresti.

  1. Teid on tänaval rohkem

Jah, teie tänaval kõndiva pere koosseisus on nüüd rohkem jalgu, kuid mitte sellele ei tahtnud ma siinkohal tähelepanu juhtida. Pigem sellele, et titevarbaid kastes olete ainus, kes pitsile miskit peale ei hammusta, kahe kisava lapse ja nelja poekoti trepist ülesvedamine ei valmista teile vähimatki probleemi ning mingil sõnulseletamatul moel olete teatud asjades kohati põhjendamatult enesekindel. Te olete lapsevanem ja see loeb. Vähemasti teile.

  1. Lapsevanemaks olemine on parim

Olete pikal töölähetusel, mida ootasite salamisi kaua, et saaksite nautida mõnd tundi magusat ning segamatut und kitsal lennukiistmel. Pärast töised toimetusi saab kolleegidega lobby-baaris võtta mõned õlled ning sellest hoolimata jääb hommikuse ärkamise vahele tervelt 8 tundi magusat hotelliund.

See vist ongi see elu, mida elasite igapäevaselt enne lapsevanemaks saamist. Võin teile garanteerida, et täna ei leia te selles vähegi pikemas perspektiivis mingit väärtust. Võib-olla peitub siin saladus, miks te pole ammu oma lastetuid sõpru näinud või teie telefoniraamatus puudub number, kuhu tühja jutu rääkimiseks helistada. Võib-olla olete lihtsalt nõnda harjunud mõttega lapsevanem olemisest.

Kahe väikse lapse isana võin öelda, et on vähe asju, mis on võimsamad tundest, kui oled need kaks jõnglast täiesti omal jõul ühel mürgeldamist täis päeval magama saanud. Sellest tobedam on üksnes tunne, mis valdab mind siis, kui vaid hetk hiljem soovin, et nad juba üles ärkaks ja oma lõgisevat naeru naeraks.

Niisiis, pole miskit paremat, kui olla lapsevanem. Head isadepäeva!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare