DOPING LÄBI AEGADE: Käiku läksid nii kokalehed, strühniin kui ka vein. Doping aastatel 1904-1975
Aga sellest kõigest ei jõudnud paberile midagi – teadagi, miks.
XIX sajandi lõpust on teada, et Prantsuse ratturid ning kahvpallimängijad jõid kurnatuse ja näljaga võitlemiseks veini ning närisid kokalehti.
Kokalehed, millest saab toota kokaiini ja teisi alkaloide, kirjutasidki spordidroogide ajaloo esimese pärislehekülje. Kokalehtede ekstraktist ja veinist tehtud ülipopulaarset segu, vin mariani't kutsuti lausa sportlaste veiniks. Seda kasutasid nii Prantsuse ratturid kui ka kahvpallimängijad. Nii koka kui ka sellest valmistatud kokaiin olid üsna popid, sest peletasid minema pikast pingutusest tuleneva kurnatuse ja näljatunde. Ja vähehaaval jõudsid toonust tõstvad ergutid kaasaja olümpiamängudele.
1904
Kolmandatel suveolümpiamängudel Saint Louisis oleks toona 28-aastane maratoonar Thomas Hicks peaaegu ära surnud, sest jõi võistlusrajal brändikokteili strühniiniga – viimane on suurtes kogustes paraku surmav. Esimesest, 1-milligrammisest strühhinikogusest ei olnud Hicksile üldse mingit abi ja nii sai ta veel teisegi. Mees vedas finišini välja ja kukkus seejärel kokku. Kolmas annus oleks ta ilmselt juba tapnud. Kõige selle juures jõudis Hicks finišisse alles teisena, pärast 20-aastast Fred Lorzi. Kui aga selgus, et Lorz oli suurema osa trassist autoga läbinud, läks esikoht Hicksile.
Strühniini-, heroiini-, kokaiini- ja kofeiinisegud olid sportlaste seas toona nii minev kraam, et lõpuks pidas iga meeskonna treener vajalikuks meditsiinilises keemias kätt proovida ja võistlejate jaoks enda isiklik salaretsept kokku segada. Kahtlaseks kiskuv keemiapidu lõppes ära aastal 1920, kui heroiin ja kokaiin retseptiravimiteks muutusid.
1928
See aasta lõi vohavasse dopingukasutusse mõra – nimelt sai praegugi Vene koondist kummitavast Rahvusvahelisest Kergejõustikuliidust (IAAF) esimene rahvusvaheline spordiföderatsioon, mis dopingu keelustas.
1940-1945
Natsi-Saksamaa hiilgas sirge selja ja innovatsioonimeelsusega, katsetades anaboolseid steroide nii vangide, Gestapo ametnike kui ka Adolfi enda peal. Et Saksa sõdureid psüühiliselt tugevamaks ja füüsiliselt agressiivsemaks muuta, söödeti neile sisse testosterooni ja selle analooge. Kui Hitleri ihuarsti raporteid uskuda, muutus füüreri vaimne seisund elu lõpu poole täpselt selliseks, mida saab korralike steroidikogustega põhjendada – Adolfil tekkis maania, akuutsed paranoilised psühhoosid, läbivalt agressiivne ja vägivaldne käitumine, depressioon ja enesetapumõtted.
Ühendriikide, Briti, Jaapani ja Saksa relvajõud jagasid enda sõduritele amfetamiine, et poistel tuju paraneks ja vastupidavus suureneks. Amfetamiin läks loosi kokaiini asemel, sest tabletina oli seda mugav sisse võtta ja mõju kestis oluliselt kauem.
1950-ndad
Amfetamiinid, just need esimesed tõhusad ergutid, mida sõdurid Teise maailmasõjas laialdaselt kasutasid, leidsid varastel 50-ndatel tee ka sporti. Itaalia ratturid kutsusid neid hellitavalt "la bomba" ja hollandi omad "atoom". Põhiliselt aitas see kraam ebameeldivat treeninguväsimust vähendada.
1958
Steroidide ristiisa, doktor John Bosley Zieglar leiutas anaboolse steroidi. Selle nimi oli dianabol ning USA ravimiamet andis selle tootmisele meeltesegaduses ka rohelise tule.
1960
Tolle aasta 26. august kirjutati dopinguajalukku juba mustas raamis. Nimelt jäi see ülikuum suvepäev 23-aastasele Taani jalgratturile Knud Enemark Jensenile elu viimaseks. Tegemist oli maanteerataste 100 km meeskonnasõiduga Rooma suveolümpial. Jenseni meeskonnakaaslane Jørgen B. Jørgensen oli enam kui 40-kraadises kuumuses selleks ajaks juba ammu päikesepiste saanud, kui mõned kilomeetrid enne starti Jenseni ratas vibama võttis ja mees pea ees sillutisse lendas. Esialgu tundus, et Jenseni õnnetuse põhjustas kuum ilm, kuid lahkamine näitas amfetamiini, täpsemalt Ronicoli tarvitamise jälgi.
1967
13. juuli ei olnud sugugi reede. See oli kurb neljapäev, mil Tour de France'i 13. etappi pedaalis ka 29-aastane Briti rattur Tom Simpson. Dopingu kätte surnud Jensenist päeva pealt aasta noorem Simpson vaevles tol päeval kõhulahtisuse käes ja Marseille' talumatus kuumuses näis ta juba 211-kilomeetrise etapi stardis rampväsinud. Enne Mont Ventoux' tippu jäi Simpson juhtgrupist maha, hakkas vibama ja kukkus oma rattaga lõpuks lihtsalt ümber. Mees aidati uuesti sadulasse, aga vähem kui poole kilomeetri pärast oli ta juba jälle pikali, käed juhtraua ümber klammerdunud. Teadvusele ei tulnud ta enam kunagi. Kui politsei helikopter 40 minutit hiljem kohale jõudis, polnud Simpsoniga muud midagi teha, kui talle sinnasamma mälestusmärk püstitada. Oma autobiograafia "Rattasõit on mu elu", oli mees ennetavalt juba aasta varem välja andnud.
Paar nädalat pärast õnnetust paljastas meedia, et Simpsoni verest leiti korralik kogus amfetamiine ja brändit. Selle taustal kõlas Simpsoni moto üsna veidralt: "If it takes ten to kill you, take nine and win."
Simpsoni surm survestas spordiagentuure dopinguga võitlema ja nii moodustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) dopinguga võitlemiseks arstliku komisjoni. Osaliselt Simpsoni surma tõttu loodud komisjonile anti kolm eesmärki: kaitsta sportlaste tervist, lähtuda meditsiini- ja spordieetikast ning austada sportlaste võrdseid võistlustingimusi.
1968
ROK viis esmakordselt sisse kohustusliku dopingukontrolli nõude, mis rakendus Prantsusmaal Grenoble'is peetud taliolümpiamängudel. Edasi jõudis järg juba samal aastal Mehhiko suveolümpia kätte. Keelatud ainete nimistu hõlmas narkootilisi valuvaigisteid, psühhomotoorseid erguteid ja erinevaid kesknärvisüsteemi stimulante, alkoholist rääkimata. Meessuguhormoonide kasutamist kahtlustati küll juba toona, aga tuvastusvahendid olid alles liiga lapsekingades, et neid keelatud ainete nimekirja lisada.
Grenoble'i taliolümpial tehtud 86 dopingutestist ei olnud ühtegi positiivset. Sama aasta suveolümpial tehtud 667 testist andis positiivse vastuse vaid üks. Tõsi, 14 sportlasel tuvastati rahustite kasutamist, aga toona polnud see keelatud.
1968 jätkub...
4. mail sai hobusest nimega Dancer's Image ainus Kentuky Derby hobuste võiduajamiste võitja, kes ürituse 134-aastase ajaloo jooksul disklahvi on saanud. Nimelt leiti pärast võistlusi looma uriinist mittesteroidset põletikuvastast ravimit, mille kasutamine kolm aastat hiljem aga taas legaalseks muudeti.
1968 jätkub veelgi...
Pärast prohmakateta möödunud Nagano taliolümpiat läks Rootsi viievõistleja Hans-Gunnar Liljenwall ajalukku esmimese olümpiasportlasena, kes dopingu tõttu disklahvi sai. Toona 27-aastaselt mehelt võeti ära pronksmedal, sest ta oli närvide rahustuseks enne võistlust kaks õlut joonud. Kõik ülejäänud Rootsi meeskonna võistlejad pidid samuti oma medalitest loobuma.
1972
Müncheni olümpial testiti narkootikumide ja ergutite tarvitamist esmakordselt täismahus. Eelmisel olümpial oli dopingutestil veel üsna piiratud haare – ja ROK teadis seda vägagi hästi. Münchenis võeti aga luubi alla juba narkootilised valuvaigistid ja kolm rühma erguteid. Kokku analüüsiti 2079 proovi, millel tulemusel said seitse võistlejat disklahvi.
1975
Anaboolsed steroidid jõudsid ROK-i keelatud ainete nimekirja, sest lõpuks saadi maha meetodiga, mida võis usaldusväärseks pidada. Aasta hiljem peetud Montreali olümpial tehti kokku 786 dopingutesti, milledel andsid positiivse vastuse 11 sportlast.
