Iga Eesti naine peaks vähemalt korra haaremis käima
Arvamus, et haarem oli sultani jaoks vaid seksodroom, on ääretult piiratud. Paradoksaalselt oli just haarem koht, kus naised said teha impeeriumi kõige säravama karjääri. Nagu kuulus konkubiin Roxelana, kes sai hakkama millegi ennekuulmatuga, pannes sultani endaga abielluma. Roxelana mõjutas osava poliitikuna terve riigi elu-olu ning kõige tipuks aitas troonile oma poja.
Tõsi, algus oli noortel ilusatel tüdrukutel, kes kõik olid teisest riigist vanematelt röövitud või ostetud, haaremis trööstitu. Nad pidid alustama türgi keele ja kommete ning kaunite kunstide õppimisest, seejärel alustasid aga tööd pigem teenrite kui konkubiinidena. Mõned neist suutsid olukorraga kohaneda ning tõusta haaremi organisatsioonis juhtpositsioonile või siis jääda mitmesaja konkubiini hulgas silma sultanile endale.
Just siin ongi peidus põhjus, miks Eesti naised peaks kohustuslikus korras haaremit külastama: ehk see paneks neid mõtlema, kui halvasti nad end tööl eksponeerivad, rikkudes nii ise ära oma karjääri. Nagu näitab Institute of Leadership & Managementi uuring, saab naiste karjäärile takistuseks just liigne tagasihoidlikkus ja ebakindlus. Hirm, et ma ei saa oma tööga hakkama, on omane just naistele. Meeste enesekindlus voolab suisa kõrvadest välja, aga näiteks naisi, kes julgeksid küsida ametikõrgendust ka juhul, kui nad tingimustele ei vasta, on vaid 14%.
Nii et Eesti naiste karjäärituses on mõttetu süüdistada mehi. Esiteks on see vale, teiseks ebakonstruktiivne. Pakun olukorra parandamiseks välja ühe tõhusa riikliku projekti, millega peaks kiirelt alustama. Meil on õnneks särava karjääriga naisi omajagu — kohe tulid pähe Siiri Oviir, Kersti Kaljulaid, Signe Kivi ja Tiiu Aro avalikust sektorist, äripoolelt Piret Minn Sadolinist, Riina Varts Eesti Energiast, Sirje Potisepp Toiduliidust… neid on muidugi kõvasti rohkem. Need naised tuleks meelitada rääkima oma tööst ja elust Eesti koolitüdrukutele, kes on laululavale kokku kogutud. See inspireerib ja annab neile tubli laksu enesekindlust — just selle, mille paljud emad on andmata jätnud.
See projekt oleks pikaajaline, rääkida tuleks vähemalt kolmel korral: teises-kolmandas klassis, et tekitada tüdrukutes tööga seotud unistused. Teist korda gümnaasiumis ning kolmandat korda ülikoolis, et mehelemineku tuhinas naised juttu ära ei unustaks. Uskuge, kümnekonna aasta pärast oleks tulemus käes. Siis ei pääseks nõrgad meesjuhid enam ametisse pelgalt seepärast, et neist andekamad ja tublimad naised ise kõrvale astuvad.
Aga mis siis nonde meestega teha, kes enam löögile ei pääse? Ei tea. Ilmselt tuleks siis nende turgutamiseks ka üks projekt käima panna.
Allikas: Director
