INIMKATSETUS: Mees näohoolduses
HIRMUS EELMÄNG:
“Ma lähen ülehomme näohooldusesse.”
“Ahah.”
“Tead, see on jube hea asi ikka.”
“Nojah.”
“Ma eelmine kord käisin ja sa ise ka ütlesid, et pärast oli näonahk
hoopis värskem ja õhkus energiast.”
“Jeesjees.”
“Seal kosmeetiku juures käib päris palju mehi tegelikult.”
“Nunuh.”
“Sa võiksid sinna ise ka minna mõnikord.”
“Mhmh”……. “Siis miiiiiiiiiiisasja?????
Võpatan. Siiani on pühapäevahommik sujunud tõrgeteta: ajaleht, telerist tiksuv kokasaade, naise poolt osavalt valmistatud ning pooleldi minu näljaste lõugade vahele mahutatud võileib.
Naine sumiseb kõrval hästi rahustavalt. See mind ei sega, tore ju, kui inimene suhtleb. Kuniks hooman, et minult oodatakse vastust.
Olen veidi segaduses, sest üldiselt lasen oma mõtte tühikäigule, kui kuulen, et jutt käib kosmeetikast, uutest kingadest või juuksemoodidest.
Arusaadav, sest see lihtsalt ei ole minu maailm.
“Kosmeetik arvas ka, et üks kevadine näonaha koorimine ja massaaž teeks sulle ainult head.”
Põrnitsen ettevaatlikult altkulmu naise suunas. Katsun teha mitte äkilisi liigutusi: olen seda nõksu õppinud mängufilmist, mis kajastas hullumaja sanitaride ohtlikku igapäevatööd.
Naine mugib rahulikult võileiba ning näib välja igati adekvaatsena.
“Miks ma pean sinna minema? Pesen ja isegi lõhnastan ju ennast pidevalt ja isegi selle uue
dušigeeli ostsime ja šampooni….”
“Panin sulle muidu aja kinni, reedel kella kümneks hommikul,” lõigatakse terastangidega läbi minu abitu kaitsekõne üritus.
Ohkan.
Nojah.
Naised.
Isutult haukan viimase tüki võileiba. Sellel puudub igasugune maitse.
Akna vahelt piiluv päike on mustvalge. Pühapäevast on saanud viimsepäeva laupäev.
Korjan kokku oma viimsed meheuhkuse riismed. Tõusen ja lähen kööki nõusid pesema.
OOTAMATU REAALSUS
Reede hommikul – meenutan tahtmatult, et ka templirüütlid hävitati reedesel päeval – hiilin mööda Koidu tänava nurgataguseid pidi kosmeetiku kabineti suunas.
Alateadvuses on hirm, et kohtan mõnda tuttavat ning lobisen talle välja oma ristikäigu sihtmärgi.
Õnneks on kosmeetikajumal minu poolt ning mõni minut kell kümme läbi leban mugaval lauakesel. Minu ümber askeldab kohalik ülemjuhtaja, või nagu naised öelda tavatsevad – kosmeetik – Katrin Kalmus (Facebooki leht: Katrini iluteenused).
Ilmselt tajub Katrin minu krampis ja kohmetut olekut. Ei oska istuda ega astuda, nagu eestlane ikka ütleb. Naeratades rahustab ta mind, rääkides, et meesterahva kosmeetiku juurde sattumine on tänapäeval täiesti legaalne, lausa tavapärane ning ühiskonna poolt igati aktsepteeritud samm.
“Vanasti oli jah nii, et juba meeste kaenlaaluste raseerimine tähendas vihjet naiselikkusele, isegi homoseksualismile. Aga täna on olukord teine.”
Katrini päikeseline naer kõlab läbi terve toa.
Mu silmad rullivad üle kabineti. See on mugav, vaikne, privaatne.
Puuduvad ülearused uudishimulikud silmapaarid. Rahunen. Lõdvestun.
Katrin asub tööle.
Algselt plaanin kõik protsessid meelde jätta ja neid hiljem ükshaavalt kirjeldada. See mõte kukkub varsti kummuli, sest kosmeetikalaua peal lebades ning kosmeetiku nobedaid nuppe oma näol tajudes kaob ühtäkki reaalsustaju. Ma lihtsalt olen.
Tunnen, et kuidas mu nägu puhastatakse, siis niisutatakse, siis läheb peale happemask, mis koorib maha surnud näonaha. Huvitav.
Siis läheb nägu aurutamisele, et nahapoorid avaneksid. Kuulen taustal, et igal inimesel on nina peal musti punnikesi ehk komedoone. Vahel on näol ka kõvasid valgeid korgikesi, need on targalt öeldes miiliumid.
Katrin ütleb, et parem on muidugi punnidele säru anda kosmeetiku juures, kuna kodustes tingimustes peab eriti hoolega jälgima, et igasuguse kosmeetilise toimetamise juures oleksid puhastusvahendid
käepärast.
Imelik, mõtlen endamisi. Tavaliselt on igasugune vinnide-punnide teema minu jaoks absoluutne tabu. Ma ei julgeks sellest rääkida isegi oma paremale sõbrale. Aga näe, nüüd nokitseb teine inimene minu nina kallal ja samal ajal ma isegi naeratan.
Kui kosmeetik ütleb, et nüüd on mul näos mask, mis peab seisma umbes kakskümmend minutit, ma isegi ei võpatagi. Kui eile oleks keegi mulle öelnud, et mulle tehakse näomaski nagu mõnele peenele prouale kuskil meigisaates, oleksin ennast meeleheitest vastu külmkappi visanud. Täna
aga ei teinud teist nägugi. Võibolla ka seetõttu, et Katrin pakkus ooteaja täitmiseks kohvi ja kommi. Milline suurepärane koht see siin on!
Vahepausi ajal rääkis kosmeetik, et kui näonahka õigesti hooldada, pole sagedane kosmeetiku külastamine üldse tarvilik. Korra kvartalis võiks sellegipoolest läbi hüpata, kasvõi lõõgastuse mõttes.
Noogutan nõusolevalt ja hammustan isukalt kommi. Kodus on kommid keelatud.
Kehakaalu pärast või nii.
Katrin nagu näeks minu peas keerlevaid mõtteid ning lisab ise, et liigne kommisöömine, eriti aga alkohol, teevad näonahale rohkesti halba.
Noogutan uuesti ja surun ülejäänud kommi kiiresti söögitorusse. Äkki mõtleb veel umber. Mine neid naisi tea.
Siis on ooteaeg läbi, mind kamandatakse selili ning mask kooritakse näost.
Ma ei kasuta sõna “kamandama” huupi, sest nagu kosmeetiku jutust selgub, satub suur osa mehi (ja ka noori poisse) kosmeetiku juurde just kas abikaasa, sõbratari või ema kindlal juhatusel.
Selle fakti osas pole mul mingisuguseid kahtlusi. Mehed ju ei tule siia vabatahtlikult.
Kusjuures tulevad küll, väidab Katrin vastu.
Üha rohkem mehi, eriti noorem generatsioon, saab aru kosmeetiku teenuste vajalikkusest. Näohooldus, maniküür, karvade eemaldamine – kõige selle juures saab siit abi.
Aga kulmude korrigeerimine? Küsin seda kergelt murduva häälega, sest Katrin on asunud näomassaaži tegema. Kuradi mõnus on!
Kulmude osas ütleb Katrin, üldiselt eelistatakse vohama kippuvaid kulmukaari kääridega ohjeldama. Aga kulmukarv muutub lõikamisest järjest tugevamaks ja jäigemaks. Parem on liigsed ja ülemeelikumad kulmukarvad pinsetiga eemaldada. Ise on seda ebamugav teha. Siin tuleb
taas appi kosmeetik.
Üle tunni aja on möödas ja ma olen täiesti unustanud igasuguse ärevuse, ebakindluse, umbusu ning ebamugavustunde. Siin on tõesti hea ja mugav olla ja kohe üldse mitte kuskilt otsast imelik - kindlasti tuleb see kirjutada ka Katrini arvele, kes on tõesti hea suhtleja ja oskab suurepäraselt tekitada pingevaba õhkkonna. Jääb mulje, nagu oleksin kosmeetikut väisanud aastast 1979 (tegelikult on see kord minu esimene kogemus üleüldse).
“Valmis!”
Kosmeetik naeratab oma kõikevõitvat naeru. Piilun arglikult peeglisse.
No jeekimite jeekim! Peeglist vaatab vastu vähemalt kümme aastat noorem nägu.
Olen äärmiselt rahul.
Ilmselt ka piisavalt julge, sest usaldan küsida, milliseid kosmeetikavahendeid peaksin omale koju soetama.
Toonik näo puhastamiseks, näokreem niisutamiseks – need on põhilised instrumendid. Kosmeetik lisab, et kõige kavalam on näokreem asetada oma voodi kõrvale: siis on alati meeles enne värskendavat ööund nahka niisutada.
Astun õue.
Päike on kuldkollane, sirab nagu põrguline. Linnud lärmavad eemal puude latvades. Tuju on hea.
Minu pea on püsti ja rind kummis. Vajadusel võiksin karjuda tervele ilmale: “Käisin täna kosmeetiku juures ja see on mõnus!”
Astun reipal sammul töökoha suunas, kõrvus helisemas Katrini õpetlikud sõnad: “Kui mees tuleb kosmeetiku juurde, ei pea mõtlema, et tal hakatakse siin küüsi värvima. Meestele on meeste protseduurid ja naistele naiste omad. Iga asi on hea, kui seda teha mõõdukalt!”
Järgmine samm on niisiis poodi tooniku ja kreemi järele, aga sellest juba järgmisel korral.
