Kõik, mida inimene ei ole kaaslasele avalikustanud, on tema mõtetes ja mälestustes — inimeses eneses. See osa on olnud puutumatu ja kõige lihtsam näide siinkohal on järgmine: „Ma pole mõnda asja oma kallimale rääkinud ja ei räägi mitte iialgi!“ Miks? Võimalik, et inimene ei taha kaotada kallist inimest, sest ta on enda arvates eksinud, kuid igasuguseid käitumismustreid ei saa lüüa alati konkreetsesse raudraami ja see, mida keegi peab õigeks või valeks, peaks olema igaühe enda otsustada.

Teisalt, kui nn raske koorem, mida me enda hinges kandma kipume, meie elu segab, siis tuleks sellest vabaneda, sest kusagilt jookseb inimvõimete raskuste talumise piir ja seda piiri tunnetab vaid inimene ise. Võtmesõnadeks siinkohal on andestamine iseendale, sest miks on vaja ennast materdada, süüdistada või mis veel hullem: vihata?

Mees, kes on sinu südames ja mees, keda pead endale kõige kallimaks, on võib-olla olnud sinu kõrval juba pikemat aega. Mees, keda sa armastad, kas see mees on sulle end täielikult avanud? Vastuse leidmine võib nii mõnelgi osutuda raskeks, aga kui sa enesesse vaatad, siis kas sa julged ausalt tunnistada seda, et oled oma mehele kõigest rääkinud? Juhul, kui sa ise ei ole olnud täielikult aus ja julgenud talle kõigest rääkida, siis siinkohal saadki vastuse kätte, sest sinu mees on samuti inimene ja meie, naised ja mehed, ei ole selles osas nii väga erinevad.

Öeldakse, et teise inimese tundma õppimiseks võib kuluda terve elu, kuid see on rõõm — rõõm avastada, uurida ja nautida, sest kui me teaksime kõiki vastuseid, siis poleks elu enam nii põnev, kui ta seda hetkel on. Fakt on see, et me ei saa iialgi täpselt teada, mis konkreetselt teise inimese mõistuses toimub, sest me pole selgeltnägijad ja seetõttu ei saagi näha teise inimese peas toimuvat. Kas sa saad meelekindlusega väita, et tunned ka tegelikult enda meest?