Kümme aastat tagasi vastsete lubade omanikuna käis autovalimine vägagi kõhutunde järgi. Auto24 portaalist jäi silma pealinnas asuv tumesinine 1997. aasta Hyndai sedaan. Silma võlusid kenad istmekatted ja lubatud mega helisüsteem. Kirjelduses paitasid ego sellised mõisted nagu Pioneer puldiga makk ja võimendi koos subwooferiga. Omanik tuli oma imelist masinat mulle Pärnusse näitama ja mokaotsast lisas, et makki ta ikkagi mulle anda ei taha ja ülejäänud helisüsteem on ka mingil põhjusel lahti ühendatud. Kauni subwooferi asemel vaatas pagasiruumist vastu lahtiselt kolisev vana veneaegne kõlar.

Algse 42 000 krooni pealt oli müüja vahepeal hinna langetanud 27 000 kroonile ja lõimegi käed. Hädad mu uue neljarattalisega ei lasknud kaua oodata- imeline alarmsüsteem jäi pidevalt voolu võtma ja nädalaga imes aku täiesti kotti. Sõber lendas kohale ja eemaldas lihtsalt selle võrratu süsteemi masinalt ja edaspidi see käru vähemalt käivitus. Napp pool aastat sain Hyndaiga ringi vurada, kui rannarajoonis võrdse ristmiku alal üks blond naisterahvas terve juhipoolse külje ära äestas. Võtsin seda kui märguannet autovahetuseks ja müüsin üles kõpitsetud masina 15 000 krooni eest järgmisele ilu hindavale noormehele.

Kindlustus kandis auto maha ja toetas omalt poolt 13 000 krooniga.
Paar kuud kõndisin täitsa omal kahel jalal, kuni naise soovil sai järgmine rauast sõber perre toodud. Seekord olin omaarust tunduvalt targem ja soetasin 50 000 krooni eest taevasinise pruugitud sedaan- kupee Seati perekonnast. Ostukohaks valisin margiesinduse ja olin enam kui kindel, et mulle kehtivad nüüd super- garantiid ja muud ametlikud hüved. Jumal, kui loll ma seegi kord olin! Müügimees vormistas lepingu eraklientide nimedega. Ta lihtsalt vahendas oma tuttavale automüügi võimalust ja mingit pretensiooni õigust mulle ei laienenud.

Pretensioone ja remondiarveid aga hakkas sadama nagu sügisest seenevihma. Cordoba elektrisüsteem oli kui vanakuradi poolt vaevatud! Küll ei lukustunud uksed ja võtmega neid kinni keerates hakkasid elektriaknad üles ja alla tantsima! Kui juhipoolne keris end üles võtmekeeramise peale, siis kaassõitja poolne lasi alla. Teatavasti on üsna halb tava jätta maja ette lahtise aknaga sõiduk. Viimaks hakkas elektrisüsteem nii vigast panema, et ma füüsiliselt ei saanud autosse muud moodi sisse, kui pagasiruumi kaudu. Ja ega seegi lihtne polnud- pidin tagumise istme jõuga maha vajutama, käe prao vahelt sisse pistma ja tooli langetamise hoovani ulatuma. Nii ma seal maadlesin- ainult jalad paistsid pagasnikust välja ja ise olin kättpidi istmete vahele kiilunud!

Seati müüsin maha osta.ee portaali kaudu ja ostjaks osutus kasutud autode edasimüüja pealinnast. Tuli kenasti treileriga kohale ja ladus 800 eurikut mulle sulas peo peale. Tuttav rekkamees kinnitas nädal hiljem, et mu vana masin liigub Tallinna vahel rõõmsalt ringi. Iseasi, kui rõõmus on tihend rooli ja istme vahel, sest erinevad elektrigeeniused viie aasta vältel masina kotermannile jälile ei saanud.
Viimaseks valikuks sai must ja soliidse muljega Chevroleti sedaan. Kõrge nagu kuningatool võrreldes vastu maad veerenud sportliku Seatiga.

Arenemisvõimelise inimesena lasin sõiduki kenasti tuttava juures ülevaatuspunktis üle vaadata. Olulisi vigu ei tuvastatud ja 3200 euroga võisime omanikuvahetuse registreerida. Ja siis see algas! Polnud jõudnud sadat kilomeetritki läbida, kui mootori veatuli plinkima asus. Omanik soovitas rohkem gaasi anda, et siis kaob ära. Ei kadunud.

Remondis selgus selline huvitav mõiste, et küünlad peksavad üle. Sai siis need üle peksvad küünad vahetatud ja mõnd aega rahu majas. Siis hakkas piduripedaal peale vajutamisel puperdama nagu rakenduks ABS pidevalt. Aasta aega käisin oma kalli remondimehe juures vahetamas piduriklotse, kettaid ja kõike, mis piduritega veel seotud saaks olla.

Mure ei kadunud. Kuni viskas närvi nii mustaks, et sõitsin margiesindusse kohale. Viis minutit hiljem tuli töödejuhataja ning teatas, et pooltelje ots vajab vahetust ning see on Chevyde tüüpviga. Kaks ja pool sada eurot lendas pangakontolt, aga vähemalt sain toimiva piduri!

Järgmine häda tuli armatuuris süttinud ABS tulukesega. Seda käisin oma vana remondimehe juures mitu korda kustutamas. Esindus väitis, et tegu on elektrilise veaga ja selle tuvastamine võtab paar tundi. Tunnihinne on 90 eurot. Minestasin mõned korrad seal uhkes uusi autosid täis salongis ja kõndisin lihtsalt minema. Lõpuks ei kannatanud ABS tuld enam ignoreerida, kuna ülevaatus ootas ees. Tuttava kaudu kuulsin remondikohast Tartus Pikal tänaval ja lasin masina üle vaadata.

Juhipoolne tagumine andur oli läbi ja kogu laul läks maksma 64 eurot.
Mingil hetkel hakkas Aveol gaasi andes jõud ära kaduma ja auto vabises nagu kevadisel künnil olev traktor. Esindus arvas, et nüüd on mootor õhtal ja nemad seda tööd üldse ette võtta ei taha. Ja kui võtavadki, siis maksku ma end siniseks seal. Läksin oma vana remondikohta Viljandi ringi kõrval ja mootor harutati laiali. Oodatud viga siiski ei leitud ja vahetati mingi prits seal välja. Arve ligi tuhat eurot ja seda maksin mitu kuud järelmaksu korras. Eluisu kahanes minimaalseks.

Olles üle elanud nii palju ebamugavusi seoses mitte käivituvate ja lagunevate masinatega võin hetkel siiski rahul olla. Minu pruugitud masin on saanud korralikku kõpitsemist, aga siiski tiksub peas, et järgmist masinat enam ei söanda kasutatuna võtta.