1917. aasta Oktoobrirevolutsioon pani punkti tsaarivalitsusele ning Venemaal ronisid pukki bolševikud. Paljud kindlasti mäletavad, kuidas ajalooõpikutes kirjutati pikalt Talvepalee kangelaslikust vallutamisest.

Peterburis paiknev Talvepalee oli tsaari ametlikuks residentsiks ning selle vallutamine toimus peaaegu veretult. Põhjus oli lihtne: paleed valvasid peamiselt noorukesed kadetid ning naissõdurid, kes ei tundnud endas vähimatki soovi heita oma eluihast pakatav keha punasõdurite tääkide otsa.

Hiljem oli Lenin see kaval jutupaunik, kes voolis Talvepalee vallutamisest midagi eriti suurt ning kangelaslikku.

Oli siiski üks detail, millest Lenin ei iitsatanudki: Talvepalee vallutamise järel viibis suur osa kangelaslikest punavägilastest tugeva joobe seisundis.

Nimelt avastasid punakotkad palee keldreid inspekteerides tsaari salajase veinilao – toona kõige suurema terves maailmas.

Mis edasi järgnes, oli puhas kaos

Kuna revolutsiooni tegemine oli mehi väsitanud, otsustati veidi puhata ning mekkida seda neetud pursuide keelekastet. Joodi muidugi vene kombe kohaselt: tankimine lõpetati alles siis, kui vein hakkas silmanurkadest välja immitsema.

Nähes sihitult ringi töllerdavaid ja lakkamatult veini kaanivaid sõdureid, mõistis ka linnarahvas, et nendegi püha kohus on anda omapoolne panus tsaari veinivarude hävitamisse...

Varsti oli suur osa linnast purupurjus

Mõned juhtumisi kaineks jäänud bolševikud püüdsid päästa, mis päästa annab. Nad ehitasid keldri sissepääsu ette tõkke ja üritasid veini rentslisse kallata. Plaan oli hea, kuid purjus rahvas oli veel kavalam: kannatlikult ootas kergelt kõikuv rahvamass kanalisatsiooni teises otsas, suud pärani, ning veini kulistati otse räpasest rentslist.

Paljud vintis inimesed leidsid oma huku Neeva jõe jäistes voogudes, kui püüdsid kätte saada sinna heidetud veinikaste.

Alles uue aasta hakul hakkas linn kainenema ja kaos tasapisi taanduma.