Martin Veinmann: ärge paluge vabandust rääkimise eest
Mida koolitamine Teile pakub?
Töö lavakunstikateedris ja tavaliste inimeste koolitamine on tegelikult üks ja sama asi natukene erinevates vormides. See kõik on suhtlemine. Kõnelemine kui suhtlemine on laias laastus probleem: oma mõtete edasi andmine, tahe neid edasi anda, tahe, et nendest aru saadaks. Need asjad pole ainult teatri piires, vaid ka ühiskondlikus elus väga olulised.
Olukordades, kus millegipärast oma suhtumist ei väljendata, arvatakse, justkui ollakse teemast väljaspool. Tegelikult tegeletakse sel juhul mitteväljendamisega. Kõik olukorrad, ükskõik, kas öeldakse midagi välja või mitte, on suhtlusaktid. Minu jaoks on meie ühiskonna üks teravamaid probleeme see, et asju pole harjutud välja ütlema, palju hoitakse endale. Ja kui on ületatud kriitiline piir, siis pursatakse kõik välja, kuna ollakse juba nii pinges.
Nii nagu sattusin juhuslikult Ingo Normeti kutsel õpetama teatrikoolis lavakõnet, oli võib-olla juhuslik ka väljaspool teatrikooli kõneõpetusega tegelemise alustamine. Probleem on üks ja sama, hõlmates erinevaid inimgruppe. Kõnelemine pole kellegi privileeg, aga tihti tunneme vajadust rääkimise pärast vabandust paluda. Pole nii, et kõnelemine on tavainimeste jaoks ja esinemine andekate jaoks. Kõnelemine on kõik üks ja tähelepanu keskpunkti sattumine on ainult eriolukord.
Nii et Te ei õpeta ainult seda, kuidas kõneleda, vaid ka seda, miks tasuks rohkem mõtteid väljendada?
Kõnelemist mingi verbaalse aktina võtta, saamata aru, mis see sisult on, on minu jaoks ebaefektiivne ja päästerõnga funktsiooni täitev lähenemine.
Üks õpetaja õpetab, et kõneldes tuleks vaadata inimesele otsaette, mitte silma, siis ei teki hirmu. Teine õpetaja soovitab kuulajad mõttes lahti riietada, et neid esinedes mitte karta, ja muid selliseid nippe.
Mina suhtun sellistesse soovitustesse heatahtliku huumoriga, sest see pole väljapääs. Ei saa ära unustada, et kõnelemine on suhtlemine ja dialoog ning kõnelemise võimetus on dialoogivõimetus.
Millised emotsioonid on Teile päris esimeselt koolituselt meelde jäänud?
Kindlasti oli ärevus sees, sest osalesid spetsialistid ja juhid ning see oli minu jaoks uus maailm. Aga püüdsin edasi anda seda, milles olin ise veendunud, ja selle taustal, mida nägin, et üldises kõnepildis on vaja. Ei mäleta, et oleks aega jäänud raskuste peale mõtlemiseks.
Millised on kõnelemise valupunktid?
Esimese ütlesin juba välja: öeldakse “palun vabandust, et ma räägin”. Teiseks — meil puudub kuulamise oskus. Me ei kannata teise arvamust ära kuulata, sest meil on oma arvamus. Kuulamise sisu on äraootamine, millal saaks ise rääkima hakata. Seda on näha nii laval kui ka väljaspool lava.
Milliseid naljakaid juhtumisi koolitustelt meenub?
Ükskord oli koolitusel, millel osalesid audiitorid, juttu parasiitsõnadest. Nägin, et üks mees pidevalt kirjutab ja teeb märkmeid. Päeva lõpus ütles ta: “Ma kirjutasin üles, palju teil neid parasiitsõnu on.”
Kunagi aga avaldas üks naisjuht, et tal on mure: kui ta läheb esinema, siis kuulajad arvavad, et ta on naine. Inimestel on sellised kummalised mured, mis pole mõeldud välja naermiseks, vaid on tõsiste tagajärgedega ja näitavad, et tühised asjad võivad meie kõnelustes ja suhtluses suunata meie tähelepanu sellelt, mida me räägime, hoopis sellele, kes me oleme. Kõnelemise ajal omaenese isikuga tegelemine on ebamugava enesetunde tekitaja.
Kas raamatu järgi on võimalik kõnelemist õppida?
Juhul, kui on võimalus pärast proovida seda väljendada, millest arvatakse, et aru saadi. Kuni seda pole tehtud, ei saa kindel olla, kas saadi aru või mitte. Väljendamine on mõistmise lõppfaas, mis näitab, kas õpitut mõisteti ja kas see töötab, kas sellest on kasu.
Loe lisaks: sekretar.ee
