Mees energiavampiiridest: tervis on kehv, mehed on sead ja pagulased on halvad. Kõlab nagu Eesti argipäev, aga sellist argipäeva ma endale ei soovi
Kummalisel kombel need õndsust ja nirvaanat lubavad teosed ikkagi kõnetavad masse. Millised imelised muutumised ja hinge vabanemised on toimunud autorite elus. Seda suurema kõntsa sisse langeb vaene lugeja. Tema ei saa sellest sõnadelaviinist ei õndsaks ega vabasta oma ummikusse jooksnud abi järele karjuvat hinge. Saab ainult painava süütunde, miks ometi raamaturead juba kiiremini mõjuma ei hakka ja mis tal viga on. Senistele muredel lisandub lihtsalt veel üks.
Lõpetasin just Mariliis Alevi reisiraamatu "Minu Fidži" lugemise. Juba esimesest peatükist jääb midagi kripeldama — autor justkui ei viibikski kunagi ise kohal. See kripeldus kasvab üle ärrituseks, miks ta ometi kiidab seda paradiisisaart, kui teda ennast seal tundagi pole. Selgus saabub hetk enne, kui otsustan raamatu käest panna. Alles lõpukümnendikul saan aru, miks Mariliis kohal polnud. "Olen paradiisis ja kuulan südamest tulevat imekaunist laulu päikesetõusus, varbad liivas, silmad lukustunud lõkkeleeki. Ometi vajun päev-päevalt kuhugi tumedasse kohta." Edasi tuleb elutruu kirjeldus kodumaalt, Eestist tasuta kaasa reisinud härra ja proua ehk perekond Depressioonist. „Depressioon on kui koll mu kannul, see röövib paradiisilt värvid, hõrgutiselt maitse ja ei lase teistele inimestele sügavalt silma vaadata.” Braavo, Mariliis. Enam täpsemalt pole seda võimalik kirja panna.
Silma vaatamise teemal edasi mõeldes — madala energiaga inimesel ongi raske teisele silma vaadata, kuna see nõuab täiendavat energiat. Pilk on nõudlik. Pilk loob kontakti ja eeldab edasist suhtlust. Taas on vaja sinna juurde suunata energiat. Just seda sama, mida sügavas augus inimeses lihtsalt pole olemas. Ta on kriisis ja uppuvana püüab elunektarit ammutada kõikvõimalike ja võimatute vahenditega.
Olen end tabanud mõtlemast, miks väldin teatud tuttavaid ja sõpru. Korrektset põhjust selleks pole ja näib, et miski minu sees teeb ise selle valiku. Energiavampiirid on selle valiku tegelik põhjus. Inimesed, kelle lähedal lihtsalt ei suuda olla. Neil on kogu aeg midagi halvasti. Tervis on kehv, mehed on sead, naised on tibid ja pagulased on halvad. Kõlab nagu Eesti argipäev, aga sellist argipäeva mina endale ei soovi. Võib lahkelt teistele pakkuda, aitäh.
Pöördudes tagasi musta masendusse langemise juurde. Siinkohal esitan küsimuse — kes jõuab olla 24/7 rõõmupall? Mõningane meeleolulangus on tavaline ja seda peab endale lubama. Kuidas aga tulla välja langusest, mille kohta enam "mõningane" öelda ei saa? See muudkui kestab ja kestab ning rikub lisaks enda tujule ka suhteid lähedastega. Annan totaka nõuande, aga see on parem kui ajusid pudrustav eneseabiõpik. Tee oma märkmikusse naerunägusid nende tegevuste juurde, mis rõõmu valmistavad. Veel parem, värvi nad neoonkollasega üle ka. Jah, ma tean, täiesti idiootlik nõuanne. Aga mis peamine — katsetatud ja toimib. Eriti tõhusalt toimib see kõige kangema masetsemise ajal. Lihtsalt võtadki pastapliiatsi ja markeri ning kraapsad neid totraid naerunägusid oma märkmikusse teha. Kui sellest jääb väheks, joonista üks punane buss kahe rohelise kuusega teele. See siiski on edasijõudnutele. Jälgi, et oleks tasuta liin ning mahutaks kõik soovijad.
Mind isiklikult on aidanud eluga leppimisel igaõhtune pisike sosinal öeldud „aitäh”, enne kui hakkan magama jääma. Isegi siis, kui päev pole minu enda grandioossete plaanide kohaselt läinud. Seda parem — siis sain midagi sootuks uut kogeda ja õppida. Lahti seletatuna, see "aitäh" aitab leppida, et ma ei kontrolli elus suurt midagi ja vabastab mind kängitsevast pingest. Muidugi ma annan oma parima päeva kordaminekuks, aga ma ei oma kontrolli asjade, olukordade ega inimeste üle. Nemad tegutsevad omasoodu ja minu asi on olla tänulik selle üle, mida päev mulle õpetas.
Tahan lugejale öelda: sa ei pea õhkama Balil või Fidžil, kui kaunis on päikeseloojang ja kui halb on kodumaal. Kui rõõmsad on kohalikud ja kui külmad on kaasmaalsed. See õhkamine ja oma juurte mahategemine ei vii lubatud särava õnnekuhjani. Õnne Balilt ja Fidžilt ei leia, kui õnn sinna sõites Sinuga kaasas polnud. Ole tark — kasvata ise oma õnne ja hoia ta soojas enda ligi. Isegi siin hallis jahedas novembrikuu Eestis. Ehk on koos soojem!
