Ma olen 35-aastane mees. Olen armunud naisesse, kes on lahutatud ja kelle on kaks väikest last. Ta on ilus ja seksikas ning tal on avar ja stiilne korter Tallinna kesklinnas. Tal on kõrgharidus hästi tasustatud erialal ja ta teenib head palka. Mina olen aga täiesti tavaline mees, teenin keskmist palka, elan üürikorteris ja olen siiamaani olnud oma eluga rahul… Kuni mu ellu tuli see naine.

Meie suhe on kestnud juba üle poole aasta ja vaikselt on ta hakanud tegema vihjeid, et me võiksime kokku kolida. Kui ta sellest esimest korda n-ö läbi lillede juttu tegi, siis ma peaaegu et ehmusin. Ma olin nagu kogu aeg võtnud iseenesestmõistetavalt, et tema minuga midagi püsivat luua ei taha. Tema eelmine mees oli väga rikas ja ta on harjunud teatud elustandarditega, kuigi ta ise sellest võib-olla arugi ei saa. Mina ei suudaks talle sellist elu pakkuda, millega ta harjunud on. Ma olen talle öelnud, et ta on väärt tegijamat meest kui mina, aga tema väidab, et see pole tema jaoks üldse oluline. Aga ma ei saa midagi teha: tunnen niigi, et ta on minust peajagu üle ja ei kujuta ette, mida ma tunneksin siis, kui me elaksime koos. Ma ei tunneks ennast hästi, kui tema näiteks maksaks meie ühise reisi eest või maksaks rohkem arveid kui mina.

Nüüd tunnengi, et selle asemel, et temaga kõigest sellest edasi rääkida, olen hakanud hoopis veidi eemale hoidma. Me küll veedame üsna palju koos aega — nädalavahetuseti on tema lapsed ta vanemate juures ja siis me oleme alati koos. Aga see kokku kolimise teema on nagu must kass, kes on meie vahelt läbi jooksnud. Ma ei teagi enam, kuidas edasi käituda. Varem või hiljem peame me koos elamise võimaluse tõsiselt jutuks võtma ja ma ei tea, kas see viib meid kokku (elama) või lahku...

Naisteka lugejad, kas teil on kogemusi selliste pealtnäha ebavõrdsete suhetega, mis on lõpuks siiski tööle hakanud? Tundub, et seda meest oleks tarvis julgustada.