Kena neiu osutus suhtesõltlaseks

Hiljuti kohtasin ühte kena tüdrukut. Saime klubis tuttavaks. Tundus täiesti mõistlik inimene. Hea märk oli juba see, et ta oli ööklubis üsna kaine. Enamus neide on seal lihtsalt tibid, kes end umbjoobe joovad ja järgmisel hommikul võõra kuti voodis ärgates ei suuda meenutada, kuhu käekott ununes. Aga see tüdruk tundus täiesti mõistlik. Seletas, et õpib ülikoolis ja töötab poole kohaga ühes reklaamibüroos. Käisime paar korda veel väljas. Ohumärk oli see, et ühel hetkel ta ise hakkas minu käest lunima: oleme siis ametlikult koos, eks? Kuna ta mulle üldiselt meeldis, eks noogutasin takka. Kuu aega hiljem oli olukord juba selline, et ta elas minu juures. Mitte ametlikult, aga ta leidis igal õhtul põhjuse, et tulla. Kui ma juhtusin kuskil mõne naisega paar sõna vahetama, hüppas ta peale kui hagijas. Kui ma ütlesin, et tunneme ju vaid kuu või paar, äkki võtaks veidi vabamalt, kukkus ta nutma. Kas ma ei armastagi teda?

Lõpetasin selle suhte ära, ma ei saanud temast enam aru. Mulle tundus, et suhe oli tema jaoks oluline vaid koosolemise pärast. Et saaks teha kuskile ristikese: olen suhtes!

Mul on kahjuks olnud ka varem juhuseid tüdrukutega, kes ei suuda üksi olla. Nad meeleheitlikult otsivad kedagi, kes oleks nende tugipost. Kui ikka 22aastane tšikk halab, et ta on nii üksi ja keegi teda ei taha, siis jätab see pisut kahtlase mulje küll.

Sõbranna jookseb suhtest suhtesse

Kas on tõesti nii raske lasta asjadel lihtsalt minna? Kui on tõeline armastus, küll ka kokku jääd. Kui aga surud lihtsalt peale, et peab midagi olema, siis on see hale. Ükski kutt ei taha taolise neiuga koos olla. Üks mu enda sõbranna on kahjuks ka selline. Noh, mina olen tema jaoks vaid sõber, me saame hästi läbi. Aga see, kuidas tal on suhteelu kujunenud. On kellegagi pool aastat koos, siis tuleb traagiline lahkuminek. Paar kuud nuttu ja hala ning siis järgmine noormees, kellega pool aastat koos olla. Mis ise olen näinud, mulle tundub, et ka see sõbranna kiirustab. Kui oled vaid paar kuud koos olnud, ei saa hakata mehele rääkima lastest ja ühisest kodust. Iga mees tahaks sellisel hetkel haarata oma asjad ning minema joosta.

Armastuseotsijatest saavad vanatüdrukud

Ma loodan, et ma ise taolise „elu armastuse“ otsa enam ei satu. See on nii väsitav ja tüütu. Kas tõesti polegi enam neide, kes laseks asjadel sujuvalt minna? Muidu ongi nii, et need 20ndates aastates armastuseotsijad on kümne aasta pärast õnnetud vanatüdrukud.