Mees pärib aru: miks kasvatavad paljud isad enese teadmata võõra mehe lapsi?
"Teiseks ainsaks võimaluseks on naist süüdistada sisuliselt abielupetmises, kui mees julgeb kahelda lapse isaduses. Kahjuks on riik seisukohal, et mees peabki olema abitumas olukorras ja see on riiklikul tasemel igati normaalne ning soositav. Kas see tuleneb otsustavatel kohtadel olevase naiste suurest osakaalust, ei oska öelda. Kannatavad kelmuse läbi kulutusi ja jõudu panustavad mehed ja teisalt lapsed, kes ei saagi teada, kes on nende tegelik isa. Naine muigab ja naudib oma kuritegelikku soodusseisundit, ta on ju lapse emana saavutanud eelisseisundi ja saab tänu sellele hüvesid.
Seadus näeb just põlvnemisel suurt rolli kohustuste ja vastutuse kandmisel, kindlasti ka pärandvara pärimisel. Riik võiks omada riiklikku andmebaasi, kuhu kantakse kõigi isikute DNA analüüs. Alustada võiks sündivatest lastest ja kinnitades sama prooviga ka isaduse. Mehel on õigus teada oma kindlat isadust lapse suhtes ja lapsel on õigus teada, kes on tema isa. Naine peaks arvestama, teise mehega tehtud laps peaks saama teiselt mehelt garantiid, mitte aga ei tohi olemasolevale abikaasale pettusega isadust ja kohustusi peale panna.
Kehtiva karistusseadustiku kohaselt oleks pidanud kõik sellised naised saama teadlikult eksitava ettekujutuse loomise alusel kriminaalasja. Mees teeb terve elu jooksul väga mastaapseid kulutusi, tegeleb lastega ja pärandab neile oma vara. Hetkel pole isegi mitte ühtegi naist üritatudki süüdi mõista kelmuses, veel vähem on algatatud kriminaalasju. Kui naine on maganud paljude meestega, on tal võimalus algatada omal algatusel isadustesti vajalikkuse küsimus. Seega, naine on kõrgendatud vastutuse subjektiks. Kahjuks välditakse vastutust ja püütakse oma teadlikku pettust maha vaikida. Kus on soolise võrdõiguslikkuse volinik ja kas ta on üldse võimeline oma tööd tegema?"
